Tamme-Lauri tamm

Tamme-Lauri tamm (võru keeles Tammõ-Lauri tamm) on pühapuu, Eesti kõige jämedam tamm. Tamm kasvab Antsla vallas ja Urvaste kihelkonnas Tamme-Lauri talu maal.

Tamme-Lauri tamm suvel

Tamme kõrgus on 17 meetrit ja ümbermõõt rinnakõrguselt 8 meetrit[1]. Uuringute järgi läks puu kasvama aastal 1326[2].

Tamme-Lauri tamme kujutati Eesti 10-kroonisel rahatähel. Samuti oli see Urvaste valla vapil ja lipul.

Tamme-Lauri tamm võeti looduskaitse alla 30. juunil 1939. Siis asus ta Urvaste vallas Tamme-Jüri nr. 30 talu krundil, omanik oli Reinhold Abel.

Tamme-Lauri tamm on ühtlasi Eesti vanim puu. 1998 mõõdeti juurdekasvupuuriga ta vanuseks 680 aastat. Ehkki 2004. aasta raamatu "Eesti rekordid" teatel olevat veel vanem, umbes 800-aastane Puhtulaiu tamm Läänemaal[3], kinnitab dendroloog Hendrik Relve oma raamatus "Põlispuud" (2003) siiski, et 2000. aastal võetud puiduproovilt aastarõngaid loendades määras Alar Läänelaid Puhtulaiu tamme vanuseks vaid 370 aastat[4].

Kohapärimus muuda

 
Tamme-Lauri tamm 2021. aastal

Tamm võib olla kuulunud suuremasse, Lauri ohvripaiga nime kandnud kompleksi.[5] Lauri ohvripaika ja selle hävitajana 18. sajandi hernhuutlikku Urvaste pastorit Johann Christian Quandti nimetab 1929. aastal A. Pallitsalt pärinev pärimusteade: "Tähtsamatest Vandti töödest oleks veel: ohvripaikade hävitamine, üldse hävitanud seitse ohvrikohta. Neist raskem teostada olnud: Lauri ohvri paik, milleks osutunud vana ahevars. Kõikide raskuste peale vaatamata pandnud õpetaja kirikuriided selga ja läinud ahervarre juurde. Suurte võitluste tagajärjel jooksnud must kukk ahervarrest välja ja lennanud Lepa-Lauri suunas edasi, sellest ajast kadunud ka see ohvripaik, mille kohta enam praegu pole teada."[6]

Urvaste külast 1939. aastal kogutud loo järgi elavat tammes tulejumal, kelle järgi on puule nimi antud: "Urvaste koolimaja lähidäl om nii suur tamm, et säidse poiskõist saava ümber võtta. Tamm om piaaigu kuiunu, kuid suvel omma tälgi mõnõ rohelise lehe. Tä om seest tühi ja tema seen omma rähni pesa. Tamme seen arvatase elävät vaim, kes saat ümbruskonna talulõ õnnetust ja kurja, kuid ka vahel hääd. Temä seen om päämiselt tulevaim, ning tä om Urvaste koolimaia joba mitu kõrda palutanu. Nimi om tulnuki sõnast laurits – tulejummal. Ka tamme lähedal olevat tallu om nakatu kutsma Tamme-Lauriks."[7]

Ühe 1997. aastal Piidsakülä elanikult Elfriide Armolikult kogutud loo järgi läks puu kasvama Rootsi kuninga maa sisse torgatud kepist: "Tamme-Lauri tamm, suur puu, see on Urvaste kooli juures. Too on selle kümnekroonise taga ka veel. Rootsi kuningas on kepi maa sisse torganu ja on kasuma lännu."[8]

Tänapäeval on kaasatud puu külastamine pulmatseremooniate hulka.[5]

Pildid muuda

Viited muuda

  1. Urvaste valla koduleht 24.08.10
  2. ekspress.ee 24.08.10
  3. Heino Kees. "Eesti rekordid". Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk. 26
  4. Hendrik Relve "Põlispuud" (2003), cit. via portaali eestigiid.ee artikkel "Puhtulaiu tamm" (vaadatud 22. juunil 2017)
  5. 5,0 5,1 Valdo Valper. Urvastõ kihelkonna kohapärimuse tunnusjooned. Raamatus: Metsast leitud kirik. Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohapärimus. Koostanud Valdo Valper. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2010, lk 19.
  6. E 63852/3 < Urvaste kihelkond – A. Pallits (1929); ilmunud raamatus: Metsast leitud kirik. Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohapärimus. Koostanud Valdo Valper. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2010, nr 116, lk 80.
  7. ERA II 244, 519/20 (6) < Urvaste kihelkond ja küla, Horma talu – L. Paal < Axel Sinimets (1939); ilmunud raamatus: Metsast leitud kirik. Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohapärimus. Koostanud Valdo Valper. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2010, nr 118, lk 81.
  8. EFA II 22, 294/5 (2) < Urvaste kihelkond, Piidsakülä – M. Hiiemäe < Elfriide Armolik, sündinud 1917 (1997); ilmunud raamatus: Metsast leitud kirik. Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohapärimus. Koostanud Valdo Valper. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus 2010, nr 119, lk 81.

Kirjandus muuda

  • Marju Kõivupuu. 101 Eesti pühapaika. Tallinn: Varrak 2011, lk 168–169.
  • Hendrik Relve. Eesti looduse vägi. Tallinn: Koolibri, lk 180.
  • Martin Suuroja. Eesti tammed. Tallinn: GeoTrail 2009, lk. 112-113.

Välislingid muuda