T ja O kaart

T ja O kaart või T-O kaart on teatud tüüpi keskaegne maailmakaart (mappa mundi), mis levis Euroopas alates 8. sajandist. Vahel nimetatakse neid 8. sajandi Hispaania munga, Liébana Beatuse järgi ka Beatuse kaartideks. T-O kaart põhineb Sevilla Isidoruse kirjeldustel maakerast. Tegemist ei ole kaartidega, mis peaksid esitama reaalse kujutise Maast, vaid skemaatiliste kujutistega tollaste inimeste teadmistest maailma kohta.

T ja O kaart esimesest Sevilla Isidorus oma entsüklopeedias Etymologiae prinditud versioonist. Kaardil on tähistatud kontinentide nimed ja neid asustanud Noa poegade nimed

Kirjeldus ja ajalugu

Herefordi Mappa Mundi, umbes 1300. aastast pärinev näide T ja O kaardist

T ja O kaardid kirjeldavad maailma nii, nagu seda teeb 7. sajandi kirikuisa ja õpetlane Sevilla Isidorus oma entsüklopeedias Etymologiae. Selle järgi oli ümmargune maa jagatud kolmeks osaks: Aasiaks, Euroopaks ja Aafrikaks ning seda ümbritses ookean. Erinevad autorid on vaielnud, kas Isidorus mõtles "ümmarguse" all sfäärilist Maad või pidas Maad hoopis kettakujuliseks. Isidorus väljendab end selles küsimuses ebaselgelt ja üleüldse toetub ta oma töö geograafiat puututavates osades paljuski teistele autoritele, neid tihti lausa sõna-sõnalt kopeerides. Seetõttu on raske tuvastada, milliseks ta ise Maa kuju pidas.

Ülesehituselt on alates 8. sajandist Euroopas levinud T ja O kaardid jagatud kolmeks ning kujutavad kolme keskaja Euroopas tuntud kontinenti: Aasiat, Euroopat ja Aafrikat. Aasia asub kaardi ülemises osas ja olles kujutatud kõige suuremana, võtab enda alla poole kaardist ning alumine pool on jagatud Euroopa ja Aafrika vahel. Kuju poolest on kaart ümmargune. Kujutatud Kontinentide piirjooned ei ole realistlikud ja neid lahutavad veekogud nagu Vahemeri on kujutatud kõigest niredena. Kõik kaardil kujutatud kontinendid on mainitud Vanas Testamendis, kus need asustati Noa poegade Seemi, Haami ja Jaafeti poolt pärast suurt veeuputust.

Kuigi üldiselt ülesehituselt on kõik T ja O kaardid sarnased, erineb eri piirkondades eri autorite poolt loodu detailides. Kohustuslike elementidena lisaks kontinentidele olid alati kujutatud püha maa ja Jeruusalemm kaardi keskel ja neli püha jõge. Mida kaugemale kaardi keskkohast, seda ebareaalsemaks läheb kujutatu: kujutatakse erinevaid müütilisi olendeid ja rahvaid ning näiteks Hiina asukohas paikneb oletatav Eedeni aed.

Alates 14. sajandist hakkavad Euroopas levima maailma reaalsemalt kujutavad kaardid. Need muudatused mõjutavad ka T ja O kaartidelt kujutatut: näiteks kujutatakse mõnel kaardil reaalset Vahemere rannajoont. Neid muutusi saab seletada täpsemate geograafiliste teadmiste jõudmisega Lääne-Euroopasse läbi ristisõdade, Idamaade kartograafide tööde ja kaubareiside idamaadesse.

Samas tuleb mõista, et T ja O kaardid ei olnud kunagi mõeldud kasutamiseks kaartidena selle tänapäevases mõttes. Need ei ole maakaardid, mille abil rändurid teed otsisid. Tegemist on skemaatiliste kujutistega tollaste inimeste maailmapildist. Ekslikult on T ja O kaarte peetud tõestuseks, et keskaegne inimene pidas maad lamedaks. Tegelikult see nii ei ole ning T ja O kaarte leidub teostes kõrvuti teistsuguste kaartidega, kus Maad selgelt sfäärilisena kujutatakse, mis näitab, et autorid ei pidanud Maad lamedaks.

Viited

Kirjandus

• Rudolf Simek. The Shape of the Earth in The Middle Ages and Medieval mappaemundi. – P. D. A. Harvey (ed.). The Hereford Map. Medieval World Maps and Their Context. The British Library, 2006
• Hyunhee Park. The Transfer of Geographic Knowledge of Afro-Eurasia in the “Bright” Middle Ages: Cases of Late Medieval European Maps of the World. – Arun Bala, Prasenjit Duara (eds.). The Bright Dark Ages. Comparative and Connective Perspectives. Leiden, Boston: Brill, 2016
• Mapping Medieval Geographies Geographical Encounters in the Latin West and Beyond, 300–1600. Koostanud Keith D. Lilley. Cambridge University Press 2013

Välislingid

• The Etymologies of Isidore of Seville