Lameda Maa müüt

Lameda Maa müüt on ettekujutus, nagu oleks Euroopas keskajal usutud, et Maa on lame.

Lehekülg 14. sajandist pärinevast käsikirjalisest koopiast, mis oli tehtud u 1246 ilmunud teosest "L'Image du monde". Illustratsioon kujutab kerakujulist maad

Historical Society of Britain on seda nimetatud levinuimaks ajalooalaseks eksiarvamuseks. Uuemad uurimused alates 1990ndatest on näidanud, et "peale väga väheste erandite ei uskunud alates 3. sajandist eKr ükski haritud inimene Lääne ajaloos, et Maa on lame," ning Maa kerakujulisus jäi alatiseks valitsevaks seisukohaks. Tänapäeva eksiarvamus, et keskaja inimene uskus Maa lamedusse, levis alles 19. sajandil, eelkõige Washington Irvingi ilukirjandusliku jutustuse "Christoph Kolumbuse elu ja reisid" (1828) pärast.

Näiteks Thomas Bailey keskkooliõpikus "The American Pageant" on öeldud: "[Kolumbuse meeskonna] ebausklikud meremehed (...) muutusid aina mässulisemaks (...), sest nad kartsid üle maailma ääre purjetada." Selle kohta ei ole mingeid ajaloolisi tõendeid; vastupidi, just meremeestele oli Maa kerakujulisus kõige nähtavam.

Irving räägib 1486 Salamancas toimunud kokkusaamisest, kus arutati Maa kerakujulisust, ning toob ära nii selle vastaste (nad tuginesid sellele, et on võimatu, et Maa vastaspoolel on lunastamata või lunastamatuid inimesi) kui ka pooldajate argumente. Tegelikult ei olnud 1490ndatel kõne all mitte Maa kuju, vaid Aasia idaosa asend. Alates Ptolemaiosest paigutati Aasia rannik 180° Kanaari saartest ida poole. Kolumbus võttis aluseks varasema ja hiljem tagasilükatud hinnangu 225°, lisas Marco Polo andmetele tuginedes 28° ja seega paigutas Jaapani 30° võrra kaugemale itta. Kolumbus arvestas Euraasia ulatuseks alates São Vicente neemest 283° ida poole, nii et Atlandi ookeani laiuseks jäi ainult 77°. Et ta kavatses sõita välja Kanaari saartelt (veel 9° võrra lääne poolt, pidi Jaapanisse sõidu pikkuseks tulema 68° pikkuskraadi. Peale selle kasutas Kolumbus ekslikult palju lühemat pikkuskraadi pikkust (ta asendas 2177 m pikkuse araabia miili 1480 m pikkuse itaalia miiliga), nii et pikkuskraad ja Maa ümbermõõt moodustasid tal ainult kolmveerandi tegelikust. Nõnda hindas Kolumbus kauguseks Jaapanini ainult umbes 5000 km, kuigi see tegelikult on umbes 20 000 km. Hispaania õpetlased küll ei teadnud, kui kaugel Aasia idarannik tegelikult on, kuid nad teadsid, et see on palju kaugemal kui Kolumbus arvas, ning seetõttu Hispaania ja Portugali õpetlased ja meremehed Kolumbuse reisiplaane kritiseerisidki. Küsimuse all polnud seega Maa kuju ega põhimõtteline võimalus lääne poole purjetades Jaapani ja Hiinani jõuda, vaid Euroopa laevade võime nii kaugele purjetada. Tolle aja väikestesse laevadesse (Kolumbuse kolme laeva pikkus oli 20,5–23,5 m ja laeva mahtus umbes 90 meest) lihtsalt ei mahutanud nii palju toitu ja vett, et Jaapanisse jõuda. Tegelikult jõudsidki laevad hädavaevu Kariibi mere saarteni välja. Meeskondade mässulisus ei tulnud hirmust üle maailma ääre kukkuda, vaid sellest, et toit ja vesi olid lõppemas ning polnud lootust seda juurde saada; nad olid lihtsalt nälgimas. Kolumbuse päästis see, et just seal, kus ta arvas olevat Jaapani, olid Kariibi mere saared, kus ta sai toidu- ja veetagavarasid täiendada, nii et saadi tagasi sõita. Õpetlastel oli õigus.

Hilisantiigis pärast Ptolemaiost on teada vähe autoreid, kes Maa kerakujulisust eitasid:

• Lactantius (245–325) nimetab absurdseks ettekujutust, et Maa vastaspoolel elavad inimesed (antipoodid) seisavad, pea alaspidi ning vihm sajab alt üles. Mikołaj Kopernik kritiseerib teda oma teoses "De revolutionibus" (1543).
• Kyrillos Jeruusalemmast (315–386) mõistis Maad vee peal ujuva maismaana. Pole siiski selge, kas ta mõtles seda Piiblil põhineva luulelise väitena või teadusliku väitena.
• Johannes Kuldsuu (349–407) nägi Maa kerakujulisuses vastuolu Piibliga.
• Lameda maa pooldajad olid Severianos Gabalast, Gabala piiskop (umbes 408), Diodoros Tarsosest (umbes 394) ja Theodoros Mopsuestiast (350–428).
• Kosmas Indikopleustes (547) nimetas oma "Kristlikus topograafiaks" Maad "lamedaks ja neljast rööpkülikust ümbritsetud rööpkülikuks".

Nende autorite mõju oli enamasti väike: Lactantiust peeti tema Jumala-käsituse tõttu ketseriks ning talle hakkasid tähelepanu pöörama alles humanistid; Kosmas Indikopleustese kreekakeelne töö sai õhtumaal tuttavaks alles 18. sajandi alguses. Ka Theodoros Mopsuestiast ja Kosmas kui nestoriaanid-monofüsiidid ei olnud õigeusu ja katoliku kirikule vastuvõetavad.

Flammarioni gravüür aastast 1888. Ettekujutus keskaegsest maailmapildist

California Ülikooli teadlane Jeffrey Burton Russell on seisukohal, et ettekujutus, nagu oleks keskajal arvatud, et Maa on lame, on uusaegne müüt, mis tekkis umbes 1830 seoses püüdega kujutada kiriku mõju all olnud keskaega primitiivsena ja kirikut teadusvaenulikuna. Nendest motiividest lähtusid Russelli järgi Thomas Paine (1737–1809), Jean Antoine Letronne (1787–1848), Washington Irving (1783–1853) ja Andrew Dickson White (1832–1918).

Bonni skandinavist on näidanud, et umbes aastal 1000 oli Skandinaavias ettekujutus, et Maa on kerakujuline.

Stuttgardi romanistikaprofessori Reinhard Krügeri järgi polnud kristlikul keskajal peale kolme autori kedagi, kes oleks pooldanud lamedat Maad. Poleemika, mis omistas keskajale lameda Maa maailmapildi, paigutas ta juba valgustusajastusse.

Kirjandus

• Reinhard Krüger: Das Überleben des Erdkugelmodells in der Spätantike (ca.60 v.u.Z.–ca 550) (Eine Welt ohne Amerika II), Berlin 2000.
• Reinhard Krüger: Das lateinische Mittelalter und die Tradition des antiken Erdkugelmodells (ca. 550–1080) (Eine Welt ohne Amerika III), Berlin 2000.
• Jeffrey Burton Russell: Inventing the Flat Earth. Columbus and modern historians, Praeger, New York, Westport, London 1991.
• Klaus Anselm Vogel: online Sphaera terrae: Das mittelalterliche Bild der Erde und die kosmographische Revolution, phil. Diss., Göttingen 1995.

Vaata ka

• Maa kuju
• Maaketas