Tšehhoslovakkia lagunemine

Tšehhoslovakkia lagunes 1. jaanuaril 1993 Tšehhiks ja Slovakkiaks.

Et jagunemine toimus rahumeelselt, on seda kutsutud ka Sametlahutuseks, mis viitab kommunistliku valitsuse veretule lõpule Tšehhoslovakkias 1989. aastal, mida on kutsutud Sametrevolutsiooniks.

1918. aastal kohtusid Pittsburghis tšehhide ja slovakkide esindajad, nõustudes looma ühise Tšehhoslovakkia riigi, kus mõlemal rahvusel pidi olema oma võrdne riik, kuna arvati, et kahe eraldi riigina oleks neil raske vastu seista naabritele – Saksamaale, Austriale ja eriti Ungarile. Kuid hilisem tšehhist president Edvard Beneš soovis luua ühtsema Tšehhoslovakkia. Mõnedele slovakkidele ei olnud see meele järele, ning päev enne kui natsionaalsotsialistlik Saksamaa okupeeris Tšehhoslovakkia, kuulutati välja Slovaki Vabariik. Pärast teise maailmasõja lõppu sai sellest taas – seekord kommunistliku – Tšehhoslovakkia osa.

Praha kevade ajal 1968. aastal tahtis uus Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei peasekretär, slovakk Alexander Dubček, slovakkidele rohkem autonoomiat, ning otsustas Tšehhoslovakkiast teha föderatiivse vabariigi. Kuid peale tema tagandamist otsustas "normaliseerimisperioodi" ajal uus peasekretär Gustáv Husák (kes oli aga ka ise slovakk) suurendada Praha keskvõimu. See suurendas pärast kommunismi lõppu separatismi kasvu. Peale kommunistide ei olnud ükski partei populaarne korraga nii Tšehhis kui ka Slovakkias ja peale Dubčeki ja Tšehhoslovakkia president Václav Haveli ei leidunud poliitikut, kes oleks olnud populaarne teises vabariigis.

1991. aastaks oli Tšehhi SKP inimese kohta 20% suurem Slovakkia omast. Jaanuaris 1991 lõppes Tšehhi eelarvest Slovakkiale raha saatmine.

Paljud tšehhid ja slovakid soovisid föderaalse Tšehhoslovakkia jätkumist, kuid mõned tähtsamad slovakkide parteid soovisid nõrgemat föderatsiooni, ning Slovakkia Rahvaerakond soovis täielikku iseseisvust. Järgnevatel aastatel oli Tšehhi parteidel väike või olematu tähtsus Slovakkias, ja vastupidi. Slovakid soovisid endiselt rohkem detsentraliseerimist.

5.-6. juunil 1992 toimusid nii Tšehhoslovakkia Föderaalassamblee kui ka Tšehhi ja Slovakkia Rahvanõukogude valimised. Tšehhi peaministriks valiti Václav Klaus, kes soovis kas rohkem tsentraliseeritud valitsust või kahte iseseisvat riiki. Slovakkia Rahvanõukogu valimised võitis aga Liikumine Demokraatliku Slovakkia eest eesotsas Vladimír Mečiariga, kes soovisid konföderatsiooni. Nõupidamised algasid juunis 1992. 17. juulil 1992 võttis Slovakkia parlament vastu Slovakkia iseseisvusdeklaratsiooni. Kuus päeva hiljem Bratislavas toimunud kohtumisel nõustusid Klaus ja Mečiar Tšehhoslovakkia laiali saatma. Tšehhoslovakkia president Václav Havel, kes oli lagunemise vastu, läks erru. Septembris 1992 toimunud küsitlusel toetas ainult 37% slovakkidest ja 36% tšehhidest Tšehhoslovakkia lagunemist.

Kuna kummalgi riigil polnud üksteise suhtes territoriaalseid nõudmisi, kaldusid nõupidamised rahumeelse jagamise suunas. Tegureid, miks 1918. aastal otsustati luua ühisriik, 1990. aastate alguses enam ei olnud – saksa või ungari revisionismiohtu ei olnud, Tšehhis ei olnud enam suurt sakslaste rahvusvähemust; ja ka Slovakkias ei olnud suurt ungarlaste vähemust – 1918. aastal oli Slovakkias slovakkide ja ungarlaste suhe 3:1, kuid 1991. aastal juba 8:1. 25. novembril võttis föderaalassamblee vastu akti 542, millega jagati Tšehhoslovakkia 31. detsembril 1992.

Klausi ja Mečiari nõudmisel lisati Tšehhoslovakkia põhiseadusesse klausel, millega keelati mõlemal riigil kasutada Tšehhoslovakkia sümboleid. Et Tšehhoslovakkia riigivapp koosnes nii Tšehhi kui ka Slovakkia vappidest, jäi lihtsalt mõlemale riigile oma sümbol – Tšehhile lõvi ja Slovakkiale rist. Ka hümn jagati samamoodi – Tšehhoslovakkia hümni esimene salm oli Tšehhi hümn "Kde domov můj" ja teine salm oli Slovakkia hümn "Nad Tatrou sa blýska", kumbki lihtsalt võttis oma. Slovakkia võttis kasutusele uue lipu, millele lisati vapp, Tšehhi jätkas Tšehhoslovakkia lipu kasutamist, andes lipuvärvidele teistsuguse tähenduse.

Algselt kasutasid mõlemad riigid rahaühikuna Tšehhoslovakkia krooni. Et aga tšehhid kartsid võimalikku majanduslangust, läksid mõlemad juba 8. veebruaril 1993 üle oma rahaühikutele – Tšehhi kroonile ja Slovakkia kroonile. 1. jaanuaril 2009 võttis Slovakkia kasutusele euro.

Ei Tšehhi ega Slovakkia saanud ametlikult Tšehhoslovakkia "järglasriigiks", erinevalt näiteks Venemaast, mis on Nõukogude Liidu ametlik järglasriik. Kui Tšehhoslovakkia ÜRO liikmelisus lõppes pärast riigi lagunemist, siis juba 19. jaanuaril 1993 võeti Tšehhi ja Slovakkia ÜRO liikmeks, nüüd juba iseseisvate riikidena. Mõlemad riigid nõustusid osalema rahvusvahelistes lepetes, kus oli osalenud Tšehhoslovakkia, kõik lepped, mille Tšehhoslovakkia oli ratifitseerinud, jäid mõlemas riigis kehtima, nagu näiteks Antarktika lepe, mille Tšehhoslovakkia ratifitseeris 1962. aastal.

Lagunemisel oli mõningane negatiivne mõju mõlema riigi majandusele, kuid see ei olnud nii tugevalt tajutav. Tšehhis loodeti saavutada kiire majanduskasv, kuna polnud enam vajadust ülal pidada vähem arenenud Slovakkiat, samamoodi loodeti Slovakkias saada uueks "majanduslikuks tiigriks".

Võrreldes Tšehhiga on Slovakkia olnud poliitiliselt stabiilsem – pärast 1998. aastat on riigis olnud vaid neli peaministrit, samas kui Tšehhis on olnud kümme. Ka pärast eurole üleminekut on Slovakkia olnud rohkem Euroopa Liiduga seotud.

Pärast föderaliseerimist 1968. aastal oli Tšehhoslovakkias juba jagatud Tšehhi Sotsialistliku Vabariigi ja Slovakkia Sotsialistliku Vabariigi kodakondsus. Pärast riigi lagunemist said mõlema riigi elanikud vastavalt oma senisele kodakondsusele vastava uue riigi kodakondsuse.

Mõlema riigi elanikud võisid külastada teist riiki ilma viisata ja töötada ilma tööloa vajaduseta. Pärast mõlema riigi liitumist Schengeni leppega 21. detsembril 2007 kaotati piirikontrollid täielikult.

Riikide jagunemise ajal osales Tšehhoslovakkia 1993. aasta jäähoki juuniorite meistrivõistlustel, mis toimus Rootsis. Alates 1. jaanuarist 1993 jätkati mängimist Tšehhi-Slovakkia ühendvõistkonnana. Jäähokis võttis Tšehhi üle Tšehhoslovakkia koha A-liigas, samas kui Slovakkia pidi uuesti alustama madalamast liigast.

Mõlemad riigid jätkasid algselt Tšehhoslovakkia maakoodi +42 kasutamist kuni veebruarini 1997, kui Tšehhi uueks maakoodiks sai +420 ja Slovakkial +421.

Avalik arvamus lagunemisest ei ole muutunud, detsembris 2017 oli vaid 42% tšehhidest ja 40% slovakkidest lagunemisega nõus. Tšehhi poliitiline analüütik Lubomir Kopeček väidab, et põhjuseks oli see, et neile ei antud valikuvõimalust, näiteks referendumit. 2010. aasta küsitlusel pidas enamik tšehhidest lagunemist veaks, samas 2008. aastal Slovakkias korraldatud küsitlusel oli 47% lagunemise poolt, kuid 44% pidas seda veaks.

Jagunemisest hoolimata on Tšehhi ja Slovakkia suhted jäänud vägagi heaks.

Endiselt on Tšehhis ja Slovakkias traditsiooniks, et mõlema riigi presidendid teevad nii oma esimese kui ka viimase ametliku riigivisiidi just teise endisesse Tšehhoslovakkia vabariiki. Ka välisministrid on seda tava jälginud. Viimase Tšehhoslovakkia presidendi Vaclav Haveli surm 18. detsembril 2011 oli mõlemas riigis leinapäev.