Tähenduse teejuhid

See artikkel räägib Jordan Petersoni raamatust; Peter Jacksoni raamatu kohta vaata artiklit Maps of Meaning: An Introduction to Cultural Geography

"Tähenduse teejuhid: usu arhitektuur" ("Maps of Meaning: Architecture of Belief") on Jordan Petersoni raamat. See ilmus esimest korda 1999 Routledge'i väljaandena. Eestikeelne tõlge ilmus 2022 Äripäeva väljaandel Kärt Kunnuse tõlkes.

Kokkuvõtte muuda

Eessõna: põrgusse laskumine muuda

Kultuur oma psüühikasiseses ilmnemises kaitseb meid kaose eest, mis kultuuri tekitas.

Carl Gustav Jung on öelnud, et kui mingi probleem on kellegi täielikult haaranud, siis ta on võib-olla oma kannatustega midagi saavutanud. Siis see probleem peegeldub tema elus, nii et ta näitab meile tõde.

Peterson käis lapsena emaga konservatiivsete protestantide jumalateenistuses. Ema ei olnud dogmaatiline ega autoritaarne usklik. Kodus religioonist ei räägitud. Isa oli agnostik ega käinud kirikus. Perekonnas valitses siiski kristlik moraal. Ema pani Jordani leeritundi. Seal talle ei meeldinud mõnede laste usklikkus ning see, et neil puudus ühiskondlik positsioon, samuti koolitaoline õhkkond. Õpetuse sisu oli talle vastuvõetamatu. Pastor ei püüdnudki lepitada Piibli loomislugu evolutsiooniõpetusega ning nähtavasti uskus viimast rohkem. Jordan loobus kirikust käimisest, sest religioon tundus olevat võhikutele, nõrkadele ja ebausklikele. Kirikus ega kodus ei avaldanud tema mässule tõsist vastupanu, osalt sellepärast, et polnud intellektuaalselt vastuvõetavaid vastuargumente. See mäss oli nii tavaline, et keegipeale ema ei teinud sellest välja, ja temagi leppis peagi vältimatuga.

Umbes samal ajal tekkis Jordanil varaküps maailmavalu: miks on maailmas on nii palju ebaõiglust ja kurjust? Ta hakkas tegema vabatahtlikku tööd ühe leebelt sotsialistliku erakonna juures ning võttis selle partei joone omaks. Kurja juur oli selle järgi majanduslik ebavõrdsus. Ühiskond tuli ümber korraldada. Jordan osales selles. Religiooni eeldused tundusid mõistuspäratud, ent poliitilise utoopiaga läks ta kaasa.

17-aastaselt astus Peterson naaberlinna kolledžisse. Ta valiti kolledži juhatusse. Seal olid poliitiliselt ja ideoloogiliselt konservatiivsed inimesed, keda ta imetles, sest nad olid saavutanud midagi väärtuslikku ja keerulist. Ta ei austanud aga paljusid sotsialistliku partei aktiviste, kellel ei olnud elukutset, sageli ka perekonda ega haridust, vaid ainult ideoloogia, ning olid pahurad ja väiklased. See lahknevus imetluse ja mõttekaasluse vahel suurendas Petersoni eksistentsiaalset segadust. Toakaaslase abiga jõudis ta järeldusele, et maailm ei mahu sotsialistliku filosoofia raamesse ära. Ta luges George Orwelli raamatut "The Road to Wigan Pier", mis kõigutas tema usku sotsialistlikku ideoloogiasse ja ideoloogiatesse üldse. Orwelli järgi sotsialistidele ei meeldi vaesed, nad lihtsalt vihkavad rikkaid. Peterson taipas, et sotsialistlik ideoloogia maskeerib ebaõnnestumisest tingitud vimma ja vihkamist nende vastu, kes on rikkad, haritud ja austatud. Abstraktse õigluse nõue langes kokku kättemaksuga. Sotsialistid (ja mitte ainult nemad) tahtsid küll maailma parandada, kuid alustasid teiste inimeste muutmisest. Sellise hoiaku vastu muutus Peterson umbusklikuks. Igasugune ideoloogia jagab inimesed nendeks, kes mõtlevad ja tegutsevad õigesti, ja nendeks, kes seda ei tee. Ideoloogia võimaldab peitu pugeda oma ebameeldivate ja lubamatute fantaasiate ja soovide eest. Jordan ei teadnud enam, kes on hea ja kes halb. Ta oli tahtnud saada ärijuristiks, et õppida tundma vaenlase kombeid ja hakata poliitikuks. See plaan kukkus kokku. Juriste on niigi küll ja Jordan ei uskunud enam, et tal jätkub teadmisi, et olla liider. Ta oli hakanud õppima politoloogiat, et uskumuste ehituste kohta rohkem teada ning et end karjääriks ette valmistada. Poliitikafilosoofia ajalugu oli väga huvitav, aga kui talle hakati õpetama, et inimesi motiveerivad ratsionaalsed jõud ning uskumusi ja tegusid määrab majanduslik surve, siis tema huvi kadus, sest see seletus ei tundunud piisav. Ta ei uskunud ega usu, et kaupadel on seesmine ja enesestmõistetav väärtus. Asjade väärtus peab olema määratud sotsiaalselt või kultuuriliselt või isegi individuaalselt. Tundus, et see tuleneb omaksvõetud moraalifilosoofiast. See, mida majanduslikult väärtustatakse, lihtsalt peegeldab seda, mida peetakse tähtsaks. Tegelik motivatsioon peab kätkema väärtuse, moraali vallas. Politoloogid seda ei märganud või ei pidanud oluliseks.

Peterson oli kaotanud religioossed veendumused, usu sotsialismisse (maailmas on muudki peale majanduse) ja usu ideoloogiasse. Ta ei uskunud oma eriala teoreetilisi seletusi ja tal ei olnud ka enam praktilisi põhjusi seda edasi õppida. Ta lahkus ülikoolist bakalaureusekraadiga. Kõik tema uskumused olid osutunud illusoorseks ja ta ei näinud enam asjade mõtet. Ka teistel inimestel polnud aktsepteeritavat lahendust. Tundus, et nende uskumused ja olemisviisid varjavat sagedast kahtlust ja sügavat rahutust. Suurriigid lõid millegipärast kohutavaid relvi. Inimestele ei läinud see millegipärast korda. Petersoni mure maailma üldise sotsiaalse ja poliitilise hullumeelsuse ja kurjuse pärast tuli tagasi. Kuidas oli jõutud külma sõjani? Mis sai õigustada üleüldise hävingu riski?

Peterson läks tagasi ülikooli ja hakkas õppima psühholoogiat. Ta külastas ülirange režiimiga vanglat, kus istusid mõrvarid, vägistajad ja röövlid. Tema juhendaja oli vangide psühholoog. Peterson kohtas seal pealtnäha kahjutut ja normaalset meest, kes oli sundinud kaht politseinikku oma hauad valmis kaevama ning nad mõrvanud; üks neist oli palunud oma kahe lapse pärast armu. Kuidas see võimalik oli? Suures auditooriumis istudes tundis Peterson tungi torgata sulg eespool istuja kaela. Mis kohutaval inimesel on niisugune impulss? Ta polnud kunagi olnud agressiivne. Vanglas olid kaks vangi purustanud arvatava nuhi jala. Peterson püüdis kujutleda, mis tunne on seda teha, ja oma kohkumuseks ta avastas, et see on nii kerge, et temagi võiks seda teha. Aga soov sulega torgata kadus. Tung ilmnes nüüd teadmisena. Impulss oli tulnud sellest, et ta püüdis vastata küsimusele, kuidas inimesed saavad üksteisele nii kohutavaid asju teha.

Peterson oli alati nautinud vaidlusi kui mängu. Nüüd hakkas ta rääkimise ajal kuulnud peas häält, mis ütles midagi kriitilist. Kordus repliik: "Sa ei usu seda. See ei ole tõsi." Ta teadis, et see hääl on osa temast, kuid see ajas teda veel enam segadusse. Kumb ta siis on, kas see, kes räägib, või see, kes kritiseerib? Teisel juhul kuidas saab peaaegu kõik, mis ta ütleb vale olla. Ta proovis öelda ainult neid asju, mida hääl läbi laseb. Ta pidi kuulama, mida ta ütleb, vähem rääkima, sageli poole lause pealt piinlikkkusega vait jääma ja uuesti mõtlema. Tulemusena oli ta vähem ärev ja rohkem enesekindel. See oli kergendus. Tuli välja, et tema on see, kes kritiseerib. Võttis siiski aega, et leppida mõttega, et peaaegu ükski tema mõte ei olnud reaalne, tõene ega isegi tema oma. Kõik, mida ta "uskus", oli see, mis tundus hea, imetlusväärne, austusväärne, julge, aga ta oli need varastanud. Ta ei teadnud, et ümberlükkamatu argument ei pruugi olla tõene ning et õigus samastada end teatud ideedega tuleb ära teenida. Tal aitas oma kogemusest aru saada Carl Gustav Jungi Persona (individuaalsust teeskleva maski) mõiste. Tal oli valus möönda, et ta ei ole reaalne.

Ta hakkas nägema täiesti talumatuid unenägusid. Need olid elavad nagu reaalsus. Nende eest ei saanud põgeneda ja neid ei saanud ignoreerida. Need keerlesid ümber tuumasõja ja täieliku hävingu. Ta nägi intensiivseid apokalüptilisi unenägusid kaks-kolm korda nädalas vähemalt aasta aega. Talle tundus, et tavamaailma taga on unenägude maailm, mis on reaalne maailm. Ta ei saanud enam aru, mis on reaalne, ja tundis, et ei saa elada, ilma et ta seda teaks. Huvist külma sõja vastu oli saanud obsessioon. Ta mõtles tuumasõja ettevalmistuste peale lakkamatult: kuidas see on võimalik ja kes on süüdi? Tal tekkis suur depressioon ja ärevus. Tal olid ebamäärased enesetapumõtted, kuid peamiselt tahtis ta kõigest lahti. Kord tuli ta hilja õhtul vihaselt ja enese vastu vastikust tundes kolledži joomingult. Ta visandas lõuendile jämeda pildi räigest ja deemonlikust ristilöödud Kristusest, kobra vööna ümber alasti piha. Pilt tundus talle jumalateotusena. Ta ei teadnud, mida see pilt tähendab. Ta ei olnud aastaid religiooni peale mõelnud. Ta peitis maali ära. Ta taipas, et ei saa endast ega teistest midagi aru. See, mida ta ühiskonna ja iseenda loomuse kohta oli uskunud, oli osutunud vääraks. Paistis, et maailm on hulluks läinud. Tema peas toimus midagi veidrat ja hirmutavat. Ajalugu oli õudusunenägu. Ta soovis üle kõige ärgata, nii et õudusunenäod kaoksid. Sellest ajast saadik on ta püüdnud mõtestada inimese, iseenda võimelisust kurjuseks, eriti uskumisega seotud kurjuseks. Kõigepealt tahtis ta mõtestada oma unenägusid. Võib-olla tahtsid need talle midagi öelda. Ta luges Sigmund Freudi "Unenägude tõlgendamist". Ent ta ei saanud pidada oma õudusunenägusid soovide täitumisteks. Samuti tundus, et need ei ole seksuaalsed, vaid religioossed. Ta hakkas lugema Jungi. Temalt leidis Peterson väite, et arhetüübid võivad võtta grotesksete ja kohutavate unenägude ja fantaasiate kuju isegi kõige veendunumal ratsionalistil. Jung vähemalt tunnistas, et see, mis Petersoniga toimus, võib toimuda. Selgus, et kuju, mille arhetüübid unenägudes ja fantaasiates võtavad, saab valgustada usundilugu laiemas mõttes, mis hõlmab ka mütoloogiat, folkloori ja primitiivset psühholoogiat. Selle fantastilise kuju mõtestamiseks on kõige parem kasutata võrdlusi mütoloogiast. Tänu mütoloogia uurimisele Petersoni õudusunenäod kadusidki. Selle teraapia hind oli täielik ja sageli valus transformatsioon: muutusid tema uskumused ja tegutsemisviisid. Ta avastas, et uskumused loovadki maailma, uskumused ongi maailm. See ei teinud teda moraalirelativistiks, vaid ta veendus, et maailm, mis on uskumus, on korrapärane. On universaalsed moraaliabsoluudid, mis siiski jätavad arvamuste lahknemise võimalikuks ja vajalikuks.