Suurkiskjad

Suurkiskjad – pruunkaru (Ursus arctos), hunt (Canis lupus) ja ilves (Lynx lynx) – on rahvusvahelise tähtsusega liigid ning Euroopas rangelt kaitstavad. Vahepeal oli nende arvukus väga väike, kuid kaitsemeetmetega reguleeritakse nende arvukust loodusliku tasakaalu suunas. Eestis on nende reguleeritud küttimine lubatud, kuna suurkiskjate asurkonnad on siin ühed Euroopa tugevamad ja elujõulisemad.

Pruunkaru

Pruunkaru kuulub kiskjate Carnivora seltsi karulaste Ursidae sugukonda. Põhivärvus varieerub helepruunist kuni mustjaspruunini, kuid enamus meie karudest on tumepruunid. Pruunkaru elab seal, kus on piisavalt hea toidubaas ja varjetingimused ning mis sobib ka talvitumiseks. Hilissügisest (novembrist) kevadeni (märtsi/maini) veedavad karud taliuinakus, mis on seotud nende kohastumusega elada üle talvine toiduvaene periood. Karu on üksildase eluviisiga territoriaalne loom, kuid ema on siiski koos oma kuni 1,5-aastaste poegadega. Nad on polügaamsed loomad, kus üks isane püüab viljastada mitut emaslooma, koos ollakse ainult sigimisperioodil. Pruunkaru on omnivoor ning põhiline toit on taimne, kuid sööb ka selgrootud, eriti sipelgaid. Ka põdral on oma roll tema toidulaual.

Pruunkaru

Looduses on pruunkarude keskmine eluiga 25 aastat. Pruunkarud on umbes 172 cm pikad ning kaaluvad umbes 318 kg. Täiskasvanud pruunkarud on väga võimsad kiskjad, aga suurem osa nende toidust moodustavad pähklid, marjad, puuviljad, lehed ja juured. Lisaks taimsele toidule söövad karud ka teisi loomi, närilistest põtradeni. Pruunkaru esineb Euroopas kõige enam Põhja-Euroopa osas (Soomes, Rootsis, Eestis ja Venemaal), aga samuti Kesk-Euroopas üksikutes piirkondades.

Hunt

Hallhunt kuulub kiskjate Carnivora seltsi koerlaste Canidae sugukonda. Põhivärvus on kollakas-hall, selja ja saba ülapool on põhivärvist tumedam ning põsed, kurgu- ja kõhualune on valkjashallid. Ta on suure kohanemisvõimega liik, kes esineb kõigis põhjapoolkera biotoopides. Elupaigavalik sõltub olulisel määral saakloomade paiknemisest ja asustustihedusest. Hallhunt on karjalise eluviisiga territoriaalne loom, karja võib kuuluda 2–36 hunti, kuid keskmiselt on neid hundikarjas umbes kuus. Hundid on monogaamsed loomad, üks isane viljastab reeglina ühe emase ning paar on püsiv.

Toitumine on üsna mitmekesine ning ta sööb seda, mida leiab, näiteks suuri saakloomi, nagu põder, hirv ja metssiga kui ka pisinärilisi, selgrootuid, raibet ja taimset toitu.

Hallhunt

Hundid on ööloomad. Hundikari koosneb alfaisasest ja emasest ning noortest. Hunt on olnud tagakiusatud loom ulukitele ja kariloomadele tekitatud kahjude eest ning 1920. aastatel oli Soomes ainult paar hunti. 1973. aastal kuulutati hallhunt kaitsealuseks liigiks ning kaitsemeetmeid suurendati järk-järgult. Pärast seda, kui hallhunt kuulutati kaitsealuseks liigist, hüvitas riik huntide tekitatud kahju.

Ilves

Ilves kuulub kiskjate Carnivora seltsi kaslaste Felidae sugukonda. Karva põhivärvus on kollakas-punane, mis on sageli kaetud eri suuruses ja kujuga tumedate tähnidega, kurgu- ja kõhualune on valkjashall. Ilves elab kõikides metsatüüpides, alates vahemere laialehistest metsadest kuni põhja boreaalsete metsadeni. Kodupiirkonna valivad nad sobiva elupaigatüübi ja toidubaasi järgi. Nad on üksiku eluviisiga territoriaalsed loomad, kuid ema on siiski koos oma alla aastaste poegadega. Ilvesed on polügaamsed loomad, üks isane püüab viljastada mitut emaslooma ning paar on koos vaid sigimisperioodil. Peamiseks toiduobjektiks on metskitsed, samuti valgejänesed, koprad, laanepüüd, rebased.

Peamiseks ilvese surma põhjuseks on küttimine, mistõttu ilveste arvukus aastate ringselt kipub vähenema. Ilveseid elab Euroopas enam Põhja-Euroopas, aga esineb ka Kesk-Euroopas üksikutes piirkondades.

Ilves