Suulaeluu (ladina os palatinum) on paljudel selgroogsetel peas paiknev paariline näokoljuluu. Suulaeluu on seinaks nina- ja suuõõne, silmakoopa ning tiibjätkesuulae augule.[1]

Suulaeluu areng, anatoomia, asend, kuju ja morfoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Koduloomadel paikneb suulaeluu koljubaasil kiil- ja ülalõualuu vahel ja koosneb kahest lestmest (lamina horizontalis, lamina perpendiculatis). Suulaeluus esineb suulaeurge (sinus palatinus).[2]

Inimestel on suulaeluu näokoljuluu, mis koosneb kahest omavahel ühenduvast luuplaadist – rõht- ja püstleste –, mis ühenduvad ülalõualuuga.

Suulaeluu ja hambad

muuda
 Pikemalt artiklis Hambad#Madudel

Enamikul tänapäevastel madudel paiknevad uurijate arvates hambad ka suulaeluul, välja arvatud infraseltsi Scolecophidia, ja maoperekondadesse Plectrurus, Rhinophis, kilpsaba, kalabariia, kummiboa, Apostolepis, pinnaserästik, munamadu, Elachistodon, Emydocephalus, Ophryacus isenditel, perekondades Calloselasma, lõgismadu ja eefa on tuvastatud isendeid kellel on hambad suulaeluul ja ka neid kellel need puuduvad.[3]

Suulaeluu koos tiibluu ja teiste luudega osalevad hammustamisel.

Viited

muuda
  1. "Meditsiinisõnastik" 740:2004.
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur, "Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 53, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  3. D. Luke Mahler, Maureen Kearney, The Palatal Dentition in Squamate Reptiles: Morphology, Development, Attachment, and Replacement, Zoology NEW SERIES, NO. 108, lk 6,7,14,15, 10. juuli 2006, FIELD MUSEUM OF NATURAL HISTORY, veebiversioon (vaadatud 29.04.2014) (inglise keeles)

Välislingid

muuda