Ninaõõs

Ninaõõs (ladina keeles cavum nasi) on paljude selgroogsete hingamisteede valdavalt paariline algusosa.[1] Ninaõõnel eristatakse ninaesikut ja pärisninaõõnt.

Ninaõõne anatoomia, morfoloogia, tsütoloogia, füsioloogia ja patoloogia erinevad nii liigiti kui ka indiviiditi.

Nina vaheseinRedigeeri

Ninaõõs jaguneb vaheseina varal kaheks sümmeetriliseks pooleks. Nina vaheseina ja karbikute vahele jääb ühine ninakäik.

NinakarbikudRedigeeri

  Pikemalt artiklis ninakarbikud

Ninaõõne külgmisel seinal on kummalgi pool kolm luulist ninakarbikut[1]:

NinakäigudRedigeeri

  Pikemalt artiklis ninakäigud

Ninakäigud, mis paiknevad ninakarbikute all, jagavad ninaõõne omakorda kolmeks:

Ninaõõne siseseinRedigeeri

Ninaõõne näärmeterikas ripsepiteeliga limaskest sisaldab rohkesti limanäärmeid ja veresooni. Limaskest on paks ja tursub kergesti ärritajate mõjul (keemilised ained, infektsioon jne).

Ninaõõne tagaosa siseseinal paikneb haistmisepiteel.

RoomajatelRedigeeri

MadudelRedigeeri

Veelise eluviisiga madudel paiknevad ninaõõne ees ninasõõrmed, mis on varustatud isesuletavate ringiliste klappidega ja klapilaadeste kilbistega (veemadulased), mis sulgevad nii nina kui ka suu kui nad vee all ujuvad. Lisaks paiknevad merevees elavatel madudel ninaõõnes ninanäärmed (inglise keeles salt glands), mille kaudu liigne sool väljutatakse.

InimeselRedigeeri

AsendRedigeeri

Eest on ta avatud ninasõõrmetega, tagant toimub tagasõõrmete ehk koaanide kaudu ühendus neelu ninamise osaga. Ninaõõne kohale jääb eesmine koljuauk, alla suuõõs, külgmiselt asuvad silmakoopad ja ninakõrvalurked.

Ninaõõs on ühendatud koljuluude (ülalõua-, otsmiku-, kiil- ja sõelluus) õhkusisaldavate urgetega. Ninakõrvalurked on limaskestaga kaetud õhuruumid mis osalevad sissehingatava õhu soojendamises ja on ka hääle resonaatoriteks.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, lk 121, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.

VälislingidRedigeeri