Liivtatik
Liivtatik (Suillus variegatus) on tatikuliste sugukonda tatiku perekonda kuuluv seeneliik.
Liivtatik | |
---|---|
![]() Liivtatiku viljakeha | |
Taksonoomia | |
Riik |
Seened Fungi |
Hõimkond |
Kandseened Basidiomycota |
Klass |
Agaricomycetes |
Selts |
Puravikulaadsed Boletales |
Sugukond |
Tatikulised Suillaceae |
Perekond |
Tatik Suillus |
Liik |
Liivtatik |
Binaarne nimetus | |
Suillus variegatus (Sw.) Kuntze (1898) | |
Sünonüümid | |
|
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/c/cb/Ma%C5%9Blak_pstry_12.jpg/220px-Ma%C5%9Blak_pstry_12.jpg)
Nimi
muudaEsimesena kirjeldas liivtatikut teaduslikult Olof Swartz 1810 nime Boletus variegatus all. Tänapäevase nime andis liivtatikule 1898 Otto Kuntze.
Välimus
muudaLiivtatik on erinevalt teistest tatikutest oranžpruuni ja kuiva kübaraga, mis on noorelt sametine, isegi pehme, aga vananedes muutub siledaks, isegi libedaks, ja märjaga limaseks. Kübara läbimõõt on 6–13 cm.
Väikesed poorid ja torukesed on pruunist oliivpruunini ning muutuvad katsumisel siniseks.
Pikk jalg on pruun, punase ja oliivja varjundiga, ülaltpoolt kollakas.
Seeneliha on sidrunkollane, muutub lõikekohal sinakaks.
Levila ja kasvukoht
muudaLiivtatik kasvab Euroopas ja Põhja-Ameerikas väikeste kogumikena okkakõdus okasmetsades ja sageli ka nõmmedel liivasel happelisel mullal.
Ökoloogia
muudaTa moodustab mükoriisa kaheokkaliste mändidega. Seened kasvavad suve lõpul liivastel pindadel koos teiste happelist pinnast armastavate liikide, näiteks kanarbikuga.
Kasutamine
muudaLiivtatik on hea söögiseen, mida pole tarvis kupatada, kuigi ta väidetakse olevat ebameeldiva lõhna ja metallimaitsega.
Välislingid
muuda- Liivtatik andmebaasis eElurikkus