Ava peamenüü

Sotsiaalhoolekande seadus

Sotsiaalhoolekande seadus (lühend SHS) sätestab Eesti sotsiaalhoolekande organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused ning reguleerib sotsiaalhoolekandes tekkivaid suhteid.

Sotsiaalhoolekande seaduse võttis Riigikogu vastu 8. veebruaril 1995 ja see jõustus 1. aprillil 1995.[1] Sotsiaalhoolekande seaduse põhjalikult muudetud uus redaktsioon jõustus koos sotsiaalseadustiku üldosa seadusega 1. jaanuarist 2016.[2]

Muuhulgas defineerib seadus sotsiaalhoolekandega seotud mõisteid:

Seaduse kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatavateks sotsiaalteenusteks:

  • koduteenus
  • väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus
  • tugiisikuteenus
  • täisealise isiku hooldus
  • isikliku abistaja teenus
  • varjupaigateenus
  • turvakoduteenus
  • sotsiaaltransporditeenus
  • eluruumi tagamine
  • võlanõustamisteenus
  • lapsehoiuteenus [3]

Riigieelarvest rahastatavate erihoolekandeteenustena käsitletakse järgmisi teenuseid:

  • igapäevaelu toetamise teenus
  • töötamise toetamise teenus
  • toetatud elamise teenus
  • kogukonnas elamise teenus
  • ööpäevaringne erihooldusteenus

Seadus sätestab veel lapsehoiuteenuse ja asenduskoduteenuse ning reguleerib lapse hooldamist asendusperes ja vältimatu sotsiaalabi osutamist.

Rahalistest toetustest sätestab sotsiaalhoolekande seadus toimetulekutoetuse, vajaduspõhise peretoetuse ning sotsiaaltoetuse välisriigist Eestisse elama asunud Eesti kodanikule või eesti rahvusest isikule ning tema abikaasale, lastele ja vanematele.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri