Sonderbundi sõda
See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2015) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Detsember 2015) |
Sonderbundi sõda (saksa: Sonderbundskrieg) novembris 1847 oli kodusõda Šveitsis, mis oli sel ajal suhteliselt lõtv kantonite (osariikide) konföderatsioon.
| Sonderbundi sõda | |||
|---|---|---|---|
 | |||
| Toimumisaeg | 3.–29. november 1847 | ||
| Toimumiskoht | Šveits | ||
| Tulemus |
Konföderatsiooni võit Sonderbundi laialisaatmine Šveitsi Liidu 1848. aasta põhiseadus | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Sõda järgnes pärast seda, kui seitse katoliku kantonit moodustasid aastal 1845 Sonderbundi ("eraldi liidu") oma huvide kaitseks tsentraliseerimise vastu. Sõda lõppes Sonderbundi lüüasaamisega. Tulemuseks oli Šveitsi kui föderaalriigi tekkimine, lõpetades poliitilise "restauratsiooni ja regeneratsiooni" perioodi Šveitsis.
Sonderbund koosnes Luzerni, Fribourgi, Valais', Uri, Schwyzi, Unterwaldeni ja Zugi kantonitest, kõik peamiselt katoliiklikud ja konservatiivide poolt valitsetud. Ticino ja Solothurni kantonid, samuti peamiselt katoliiklikud, kuid liberaalide poolt valitsetud, ei ühinenud liiduga.
Pärast seda, kui Tagsatzung (Liidupäev) kuulutas Sonderbundi põhiseadusvastaseks ja käskis selle jõuga laiali saata, juhtis kindral Guillaume-Henri Dufour 100 000-mehelist liiduarmeed ja võitis Johann-Ulrich von Salis-Soglio juhitud Sonderbundi kampaanias, mis kestis vaid mõne nädala, 3.–29. novembrini, ja nõudis vähem kui sada elu. Ta käskis oma vägedel hoolitseda haavatute eest, ennetades Punase Risti moodustamist, millega ta mõned aastad hiljem liitus. Peamised lahingud võideldi Fribourgis, Geltwilis, Lunnernis, Luzernis ja lõpuks Gisikonis, Meierskappelis ja Schüpfheimis, misjärel Luzern 24. novembril alistus. Ülejäänud Sonderbund alistus relvastatud vastupanuta järgnenud nädalatel.
Taust muuda
Liberaalne Šveitsi Vaba Demokraatlik Partei (saksa: Freisinnig-Demokratische Partei, prantsuse: Parti radical-démocratique), mis koosnes peamiselt linnakodanlusest ja pürjelitest ning oli tugev suuresti protestantlikes kantonites, saavutas Liidupäeval (Tagsatzung) enamuse 1840. aastate alguses. See kavandas Šveitsi Konföderatsioonile uue põhiseaduse, mis sundis mitmed kantonid lähedastesse suhetesse. Aastal 1843 vastandusid konservatiivsed linnapatriitsid ja mägilased suuresti katoliiklikest kantonitest uuele põhiseadusele. Need kantonid moodustasid aastal 1843 Sonderbundi. Lisaks Šveitsi valitsuse tsentraliseerimisele hõlmas uus põhiseadus ka kaubanduskaitset ja teisi edumeelseid reformimeetmeid.
Sonderbund moodustati pärast Liidupäeva, kus enamuse kantonite heakskiidul võeti meetmeid katoliku kiriku vastu, nagu kloostrite ja konventide sulgemine Aargaus aastal 1841 ja nende vara konfiskeerimine. Kui Luzern kutsus samal aastal jesuiidid kättemaksuks tagasi oma haridust juhtima, tungisid kantonisse relvastatud äärmuslaste rühmad (Freischärler). See põhjustas ülestõusu, peamiselt selle pärast, et maakantonid olid ultramontanistide tugipunktid.
Sonderbund oli vastuolus 1815. aasta liidulepinguga, mille § 6 keelas selgesõnaliselt sellised eraldi liidud, ja Tagsatzung liberaalne enamus otsustas Sonderbundi 21. oktoobril 1847 laiali saata. Liiduarmee tõsteti Sonderbundi liikmete vastu. Armee koosnes kõigi teiste kantonite sõduritest peale Neuchâteli ja Appenzell Innerrhodeni (kes jäid neutraalseks).
Konflikt muuda
Ettevalmistused sõjaks muuda
Sonderbundi väed muuda
Küsimus juhtimisest jäi Sonderbundis pikalt häirituks. Liidu tugev mees Constantin Siegwart-Müller Luzernist kaalus alguses välismaalase nimetamist (mainiti Dezydery Chłapowskit Poolast või Friedrich Karl zu Schwarzenbergi Austriast), kuid liitlaste nõukogu nõudis Šveitsi komandöri. Kaaluti kindral Ludwig von Sonnenbergi ja kolonel Philippe de Maillardozi Fribourgist, kuid lõpuks valis nõukogu Guillaume de Kalbermatteni Valais'st. Kui Kalbermatten keeldus ametissemääramisest (ta juhatas hiljem Valais' vägesid), valiti kolonel Jean-Ulrich de Salis-Soglio Graubündenist ja vannutati 15. jaanuaril 1847 ülemjuhatajaks. Ta nimetas Franz von Elggeri staabiülemaks. Kuigi protestant, oli Salis-Soglio vankumatu konservatiiv ja liberaalsete äärmuslaste vastane, kes nüüd "jäänukliitu" kontrollisid.
Sonderbundi kantonid, peale Luzerni ja Fribourgi, otsisid ja said oma rahvakoosolekutelt (Landsgemeinde) nõusoleku üldisele ajateenistusele. Need hääletused toimusid 26. septembril (Schwyz), 3. oktoobril (Uri ja Zug) ning 10. oktoobril (Nidwalden, Obwalden ja Valais). Vägede värbamine algas 16. oktoobril ja lõppes 19. oktoobril.
Oktoobris ehitati Sonderbundi territooriumile ka mitu kindlust, peamiselt Valais's, kus Kalbermatteni väed kogunesid oktoobri lõpuks Saint-Maurice ja Saint-Gingolph vahele, eesmärgiga tungida Chablais'sse Vaud's.
Liiduarmee muuda
21. oktoobril 1847 valis Liidupäev liiduarmee ülemjuhatajaks kindral Guillaume-Henri Dufouri Genfist, vaatamata tema vastumeelsusele ja Berni valitsuse jõupingutustele nimetada sellesse ametisse Ulrich Ochsenbein. Oma nõusolekukirjas Liidupäevale 22. oktoobril rõhutas Dufour, et ta "teeb kõik selleks, et leevendada sõja paratamatut kurja".
24. oktoobril, vahetult enne ametivande andmist, palus Dufour selgitusi käskude osas (mis olid kirjutatud saksa keeles) ja pärast taktitut märkust Vaud' esindaja Jules Eyteli poolt keeldus ametikohast ja lahkus Liidupäeva kohtumiselt. Toimus kaks istungit suletud uste taga ning Genfi esindajate delegatsioon veenis Dufouri ümber mõtlema ja ta vannutati 25. oktoobril ametisse.
Pärast kuulutuse avaldamist 26. oktoobril nimetas Dufour diviisikomandörid: Peter Ludwig von Donatz (Graubünden), Johannes Burckhardt ja Eduard Ziegler (Zürich) konservatiivide hulgast ning Louis Rilliet de Constant (Vaud), Dominik Gmür, Giacomo Luvini (Ticino) ja Ochsenbein (Bern) äärmuslaste hulgast. 30. oktoobril kuulutas Liidupäev välja armee üldmobilisatsiooni ja 4. novembril oma määruse Sonderbundi laialisaatmisest sõjalise täitmise.
Neutraalsed muuda
Neuchâteli ja Appenzell Innerrhodeni kantonid, milles mõlemas oli tugev katoliiklik vähemusrahvastik, kuulutasid ametlikult oma neutraliteeti konfliktis ja keeldusid liidule vägesid andmast.
Eriti Vaud kahtlustas Neuchâteli vürstkonda salajases Sonderbundi toetamises. Järgnes mitu intsidenti, eriti Neuchâteli järveauriku vallutamine Vaud' vägede poolt. 29. oktoobril palus kolonel Rillet-Constant Dufourilt luba marssida Neuchâtelisse. Kindral keeldus, paludes selle asemel Rillet-Constantil värvata lisavägesid, et korvata Neuchâteli eemalejäämist. Kui Liidupäev palus 30. oktoobril ametlikult Neuchâtelit saata oma väekontingent, vürstkond keeldus. Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV, kui Neuchâteli vürst, lahendas küsimuse lõpuks vürstkonna "neutraalseks ja puutumatuks" kuulutamisega vaenutegevuse ajaks.
Basel-Stadti kanton keeldus mõnda aega Liidupäeva nõudmistest, kuid pakkus lõpuks oma väekontingenti 6. novembril, kaks päeva pärast vaenutegevuse algust.
Sonderbundi tegevus Tessinis ja Aargaus muuda
Esimesed tegevused võttis ette Sonderbund. Uri väed hõivasid kaitsmata Sankt Gotthardi kuru novembri alguspäevadel. Seeläbi suutsid nad säilitada ühenduse Kesk-Šveitsi ja Valais' vahel Furka kuru kaudu. Kuid vastupidi võidukatele avaldustele Sonderbundi ajalehtedes nurjus tegevus eraldada Luvini juhitud liiduväed Ticinos tõhusalt Eduard de Salis-Soglio (mässulise väejuhi vend) juhitud liiduvägedest Graubündenis, kuna San Bernardino kuru jäi liidule avatuks. Sõja esimesed surmad toimusid 4. novembril, kui Uri ohvitser ja sõdur titsiinolaste poolt tapeti.
7. novembril valmistusid Sonderbundi väed Jean-Ulrich de Salis-Soglio ja von Elggeri otsesel juhtimisel käivitama teist pealetungi Aargau Freiamti piirkonnale. Pärast silla hävitamist üle Reussi jõe sisenesid nad 12. novembril Aargausse, et jagada liiduväed kaheks ja leevendada Fribourgi, mis oli liiduterritooriumist ümbritsetud. Kuid pärast vähest edu peatati nad Ziegleri poolt ja taandusid kaotustega Luzerni kantonisse.
Fribourgi kampaania muuda
9. novembril käivitas Dufour vastavalt oma üldplaanile esimese pealetungi Fribourgi vastu. See kanton ei olnud vaid Liidupäeva asukohale Bernile lähim ja seega vahetu oht. See oli ka teistest mässulistest riikidest eraldatud ja seega kerge võtta ja selle vallutamine võimaldas Dufouril koondada oma väed riigi keskossa. 10. ja 11. novembril hõivasid liiduväed vastupanuta Estavayer-le-Laci linna, Fribourgi enklaavid Vaud' kantonis ja enamuse Murteni ringkonnast, kui Fribourgi väed kolonel Philippe de Maillardozi juhtimisel taganesid pealinna kaitsma.
Fribourgi piiramine ja alistamine muuda
Fribourgi komandöri juhiti ennustama rünnakut Berni suunast Berni reservdiviisi edenemisega, mis pidi teesklema rünnakut maksimaalse müraga. Vahepeal tõi Dufour kohale 60 kahurist patarei, millega ta kavatses purustada Fribourgi linna kindlustused.
13. novembri hommikul, kui rünnakuga oldi valmis alustama, saatis Dufour Vaud' leitnandi rahulipuga Fribourgi. Saadiku sõnumist selgusid Dufouri väed ja plaan rünnata Fribourgi valitsust, ja üleskutse alistumisele, et ära hoida mõrvarlikku lahingut. Ümberpiiratud Fribourg palus ühepäevast vaherahu, millega Dufour nõustus. Kuid eksliku käsu tõttu käivitasid Vaud' väed Bertigny reduudi vastas pärast lühikest suurtükitulevahetust rünnaku kindlustuse vastu. Nad tõrjuti tagasi 8 surnu ja u. 50 haavatuga; mitu kaitsjat tapeti või haavati samuti.
Sellegipoolest tõid 2 valitseva Fribourgi Riiginõukogu delegaati 14. novembri hommikul Dufourile uudise kantoni alistumisest, otsustatud häälteenamusega. Kui konföderatiivne Šveits rõõmustas uudise üle, oli alistumine Fribourgi vägedele kibe pettumus. Tõstatati palju süüdistusi reetmises, eriti komandöri, kolonel de Maillardozi vastu, kes põgenes Neuchâtelisse pagendusse. Kuigi lõpuks oli näha, et alistumine oli tsiviilvalitsuse otsus, mille osas de Maillardoziga isegi ei konsulteeritud, jäi ta häbisse.
Pärast Fribourgi kampaaniat muuda
14. novembri õhtul otsustas Valais' valitsus käivitada pealetungi Vaud' vastu vastuseks Fribourgi abipalvele. Kuid uudised alistumisest tulid piisavalt kiiresti, et Valais kutsus väed tagasi ja saatis need manöövriga Ticino vastu.
Fribourgi poolt allkirjastatud alistumisakt muutus malliks teistele Sonderbundi kantonitele. Sellega kohustus Fribourg lahkuma Sonderbundist, relvitustama oma sõdurid ja andma need liidu okupatsioonivägedele. 15. novembril valiti uus, äärmusliku kallakuga Fribourgi valitsus, kes oma esimese teona saatis jesuiidid kantonist välja. Päev hiljem kuulutas Vaud' komandör, kolonel Rillet-Constant riigi piiramisrõngas olevaks, et ennetada liidusõduritepoolset linna röövimist ja rüüstamist nende ülemuste rangete käskude vastaselt.
Sõja mõlemal poolel kommenteeriti Fribourgi langemist pressi ja poliitiliste liidrite poolt. Luzernis ja Valais's loeti sõduritele avaldusi, veendes neid, et see tagasilöök ei mõjuta koalitsiooni. Katoliiklikud ajalehed kahtlesid alistumise uudises või väitsid, et Valais käivitas võiduka pealetungi Chablais'sse. Liidu poolel kasvasid avalikkuse usaldus ja armee moraal.
Kohe, kui uus valitsus oli paika pandud, lahkus Dufour Fribourgist Kesk-Šveitsis koos oma armeega. Ta jättis operatsioonide lääneteatrisse Rillet-Constant, kes võis viia oma peakorteri Chablais'sse, kuid ei tohtinud ilma Dufouri otsese käsuta ühepoolseid meetmeid Valais' vastu võtta. 15. novembril läbisid liiduväed Berni ja jõudsid 16. õhtul Aarausse.
17. novembri hommikul edenesid Uri väed koos mõnede Nidwaldeni abivägedega Ticinosse Airolo suunal, mis langes, edasi järgmisel päeval Faido suunal ja 21. novembril Biasca suunal, kus nad peatusid abijõude ootama. Kuid esimesena said abivägesid titsiinolased, kellele saabusid 22. novembril appi mõned pataljonid Graubündenist.
Luzerni kampaania muuda
Ettevalmistused ja Zugi alistumine muuda
Aaraus valmistas Dufour oma vägesid ja lahinguplaani ette 20. novembrini. Ta keeldus varustamast oma vägesid Congreve'i rakettidega, mida kohalik arsenal talle pakkus, kirjutades, et ta kavatses "hoiduda nii kaua kui võimalik andmast sellele sõjale vägivaldset iseloomu, mis ei saa kuidagi kahjustada meie eesmärki". Üllatuseks mõlemale poolele hääletas Zugi kantoni parlament 21. novembril suure häälteenamusega alistumise poolt. Liiduväed, mis järgmisel päeval vastupanu kohtamata Zugi linna sisenesid, võeti rahva poolt kiiduhõisetega vastu, ja mõni kuu hiljem valiti uus valitsus.
Dufour käivitas oma peamise pealetungi vastavalt plaanile 23. novembril: IV (Ziegler) ja V diviis (Gmür) läksid piki Reussi orgu lõunasse, kumbki omal poolel. Neid toetasid III diviis (von Donats), kes laskus piki Suhret kuni Surseeni, ja II diviis (Burckhardt), kes lahkus Langenthalist, et jõuda Reussini Luzernist põhjas Willisau ja Ruswili teed kaudu. Reservsuurtükivägi koondati Gisikoni sillapeale, mis kujunes peamiseks lahinguväljaks Reussi vasakkalda ja Zugi järve vahel, kui Luzerni väed sattusid viie väekolonni vahele, mis saabusid viiest suunast.
Gisikoni lahing muuda
Gisikoni juures ehitas liiduarmee mitu pontoonsilda üle Reussi. Sel ajal koondas Sonderbundi komandör von Salis-Soglio oma väed kõrgendikule, hästipeidetult puude ja alusmetsa taha. Pärast liidu kahe rünnaku Sonderbundi positsioonile tõrjumist viis kolonel Ziegler oma diviisi isiklikult kolmandale ja võidukale rünnakule, mida hiljem kujutati litograafias, millest sai üks sõja tuntumaid kujutisi. Kahe tunni pärast lõppes lahing liidu võiduga, kui mortiiri plahvatuses pähe haavata saanud von Salis-Soglio käskis taganeda Ebikoni.
Gisikoni lahing oli sõja pikim ning 37 surnu ja umbes 100 haavatuga veriseim. See oli siiani viimane karm lahing Šveitsi armee ajaloos. See oli ka esimene lahing sõjaajaloos, kus erilisi vankreid kasutati haavatute raviks lahinguväljal. Neid hobujõuga kiirabisid teenindasid vabatahtlikud ja õed Zürichist.
Meierskappeli lahing muuda
Samuti 23. novembril, kui II ja III liidu diviis jätkasid vastupanuta Luzernini, kohtas V diviis Meierskappeli lähedal vägesid Schwyzist. Sonderbundi väed hakkasid julgelt vastu, enne kui taganesid. See liidu võit lõikas läbi ühenduse Luzerni ja Zugi vahel, mis oli veel üks Dufouri eesmärkidest. Oma ettekandes Liidupäevale 23. novembril kirjutas Dufour rahuloluga, et Schwyzi väed taganesid Zugi järve teisele kaldale ja olid nüüd ülejäänud Sonderbundi armeest eraldatud.
Luzerni alistumine muuda
.jpg)
Liidu võidud Gisikonis ja Meierskappelis tõid liidu väed Luzerni löögiulatusse. 23. novembri õhtul jätsid Luzerni juhid ja jesuiidid linna maha ning põgenesid Urisse. Järgmisel hommikul sisenesid liidu võidukad väed vastupanuta linna.
Ülejäänud Kesk-Šveitsi alistumine muuda
26. novembril 1847 saadeti Sonderbundi nõukogu ilma ametliku hääletuseta Flüelenis laiali. 25.–29. novembril liikusid liidu väed rahulikult Kesk-Šveitsi ja Valais'sse. Unterwalden alistus 25. novembril, Schwyz järgnes järgmisel päeval ja Uri 27. novembril.
Sõja lõpp muuda
Sonderbundi viimane liige Valais alistus 29. novembril, tehes sõjale lõpu. Liidu armee oli kaotanud 78 meest tapetuna ja 260 haavatuna. Sonderbundi kaotused olid isegi väiksemad.
Sonderbundi valitsused sunniti tagasi astuma ning Fribourgis, Luzernis ja Valais's võtsid võimu liberaalid. Neuchâtelit ja Appenzell Innerrhodenit karistati vägede mitteandmise eest liidu armeele. Neuchâtel maksis 300 000 ja Appenzell 15 000 franki sõjaleskede ja -orbude toetusfondi. Veebruaris 1848 toodi kõik liidu väed okupeeritud kantonitest välja.
Schwyzis saadeti konservatiivne valitsus laiali ning loodi uus ajutine valitsus ja põhiseadus. Esimene põhiseaduse katse, mis jagas Schwyzi ringkonna kaheks ja viis kantoni pealinna Schwyzist ära, kaotas napilt 27. jaanuaril 1848. Teine põhiseadus, mis kõrvaldas mainitud punktid ja liitis endised Wollerau ja Pfäffikoni ringkonnad Marchi ringkonnaks, sai valijate heakskiidu 27. veebruaril 1848. Uus 1848. aasta põhiseadus reformis kantoni valitsust. Võib-olla suurimaks muudatuseks oli Landsgemeinde kaotamine, mis oli ametlikult olnud kõrgeim organ. Põhiseadus jagas valitsuse kolmeks haruks: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim, ning asutas kolmetasandilise struktuuri: omavalitsused, ringkonnad ja kanton. Põhiseadus tekitas proportsionaalse esindatuse ja võimaldas rahval hääletada seadusi ja põhiseaduse muudatusi.
Tagajärjed: Šveitsi Liidu 1848. aasta põhiseadus muuda
Aastal 1848 lõpetas uus Šveitsi Liidu põhiseadus kantonite peaaegu täieliku iseseisvuse ja muutis Šveitsi liitriigiks. Jesuiidid keelati Šveitsis. See keeld kaotati 20. mail 1973, kui 54,9% rahvastikust ja 16,5 kantonit 22-st nõustusid referendumil põhiseadust muutma.
Vaata ka muuda
- Esimene Kappeli sõda (1529)
- Teine Kappeli sõda (1531)
- Esimene Villmergeni sõda (1656)
- Toggenburgi sõda või Teine Villmergeni sõda (1712)
- Restauratsioon (Šveits)
- Šveits kui föderaalriik