Vikipeedia

Skrunda ordulinnus

Skrunda ordulinnus oli Liivi ordu kivist maanteelinnus, mis asus Lätis Kuramaal Skrunda linnas Venta jõe vasakkaldal[1], Riia–Liepaja maantee A9 jõesillast 100 m loodes. Linnuseala asetseb Salduse ja Parka tänava vahel[2].

Skrunda linna vapp, mille motiiviks on jõeületuskoha kaitse
Venta jõgi Skrunda linnuse asukohast vaadates. Vaade kirdesse septembris 2008

Nimekujud

muuda
  • 1253 – Scrunden[3],
  • 1573 – Schrunden[4].

Schrunden tähendab saksa keeles lõhesid või pragusid.

Asukoht ja paiknemine

muuda

Linnus paiknes Venta jõe vasakul u 10 m kõrgusel kaldal, ida poolt kaitses linnust jõgi, põhja ja lõuna pool olid kas väikesed ojasängid või vallikraav, lääne pool vaid läbikaevatud vallikraav. Linnuse külje all pidi algselt olema ilmselt koolmekoht, hiljem ehitati sinna maanteesild.

Ajalugu

muuda

Liivi ordu alustas Kuramaa suurimal jõel Vental asetseva jõeületuskoha kindlustamist ilmselt peatselt pärast 4. aprillil 1253 toimunud maadejagamist ordumeistri Eberhard von Sayni ja Kuramaa piiskopi Heinrich von Lützelburgi vahel. Skrunda kuulus kurelaste Bandava maakonna idapoolsesse ossa. Kui suures ulatuses püstitatud ja millised olid algsed kaitserajatised sillapea juures, ei ole teada[5].

Aastatel 1328–1340 oli Liivi ordu maameister Eberhard von Monheim, varasem Vindavi (Ventspils) ja Kuldiga komtuur. Baltisaksa ajaloolaste hinnangul pidi tema ajal ehitatama nii Skrunda, kui ka Sabile ordulinnused[6]

1368. aasta 26. märtsil on kivilinnust ürikutes mainitud[7]. Ilmselt pidi see selleks ajaks olema valminud. Skrunda linnus allutati Kuldiga komtuurile[8].

1411. aastal on Skrunda lossi mainitud Liivi ordu linnuste nimekirjas.

1465. aastal oli linnuses ürikute järgi kohalikest sõjasulastest kaitsemeeskond[7]. 1487 on ordumeistri kirjas Saksa ordu kõrgmeistrile linnust mainitud[9].

1555. aastal on mitmeid Kuramaa kastell-linnuseid, sealhulgas ka Skrundat iseloomustatud sõjaliselt vananenute ja nõrkadena, kus garnisonid pikka aega elada ei saa ning mida kõlbab kasutada peaasjalikult ainult vilja- ja varustusehoidlatena. (Durben, Hasenpoth, Alschwangen, Schrunden, Goldingen, Zabell – dise häuser alle, ohne Goldingen, sind nicht feste, werden nicht bewonet, sind kornhäuser.)[10] Orduaja lõpul kuulusid Kuldiga komtuurkonda lisaks Kuldigale ja Skrundale veel Aizpute, Alsunga, Durbe, Sabile ja Salduse ordulinnus.

1559. aastal sai Skrunda endale elatiseks endine Kuldiga komtuur Heinrich Stedingk[11], veel 1564 ja 1576 on ta seda hallanud kui "Skrunda komtuur".

 
Kuramaa hertsogite Kettlerite vapp

1561. aasta lõpus, Liivi sõja ajal, kui siis veel ordumeister Gotthard Kettler Poola kuningale Vana-Liivimaa üle andis, ja Kuramaa talle läänina tagasi anti, jäeti mõnedele kõrgematele ordukäsknikele lepituseks nende hallata olnud linnused neile alles. (Mitte kõik orduvennad polnud meistri tegutsemisega rahul.) Kuramaa ja Semigallia hertsogiks määratud Kettler pidi need ülejäänud linnused hiljem eraldi sõlmitavate kokkulepetega endale saama[12].

1576. aastal oli Stedingk sunnitud 1000 taalri eest loovutama linnuse Kuramaa hertsogile Gotthard Kettlerile[7].

1617. aastani kuulus Kuramaa hertsogiriigi läänepoolne osa, sealhulgas Skrunda linnus hertsog Wilhelm Kettlerile. Sama aasta 4. aprillil aga jäi ta hertsogitiitlist ilma, pidi loovutama maad ja varad ning pagendati Kuramaalt[13]. Kogu Kuramaa valitsejaks sai tema vanem vend Friedrich.

1659. aastal, II Põhjasõja ajal hõivasid rootslased Skrunda ja asusid linnust kindlustama. Nad fortifitseerisid seda muldvallidega ja ehitasid ilmselt kasarmulaadselt ümber, nii et sinna mahtus elama 130-meheline garnison 20 suurtükiga. Loss olevat olnud tugevasti kindlustatud[14].

1661. aastast pärineb Johann Rudolph Storni (Storno) ja Johann Pümanni joonistatud vaade linnusele läänest või edelast, kus on näha, et linnuse keskel asetsevad hoonetiivad teineteise vastas rangelt nelinurkse kastelli sees. Näha on ka danskerit, kindlust on ilmselt veidi ümber ehitatud ja kaunistatud barokiaja elementidega[15]. XVII sajandil ümbritseti vana ordulinnus bastionide süsteemiga[16].

1685. aastast alates asus Skrunda ametliku tähtsa postimaantee Miitavi-Meemeli (Jelgava-Klaipeda) ääres ja oli üks selle postijaam.

1701. aasta 25.–29. augustini peatus linnuses (kindluses) Rootsi kuningas Karl XII oma retkel vägedega Saldusest (Frauenburg) Grobinasse (Grobin) ja Liepajasse (Libau)[17]. Linnuse olevat purustanud Põhjasõja ajal Rootsi väed[18].

1725. aastal on Kuramaa loodus- ja kultuuriobjekte iseloomustavas raamatus nimetatud Skrundat kõrgvürstlikuks lossiks, milles on ametkonna keskus ja mõis[19].

1728. aastast pärineb inventariseerimisdokument, mille järgi loss on varisenud ja elamiseks kõlbmatu[13].

Ilmselt lammutati linnusevaremed kuni alusmüürideni maha XVIII sajandi jooksul[7].

1819. aastal ehitati linnuseala kõrvale, sellest lõuna poole üle veskitiigi Vene tsaaririigile kuuluv klassitsistlikus stiilis Skrunda mõis.

Ehitus

muuda

Ehitusstiililt kujutas see endast vaba kastellitüübi hulka kuuluvat nn Kuramaa maantee laagerkastelli[20], mis oli Liivi ordu poolt välja töötatud tüüpprojekt Kuramaa maanteede, aga eelkõige Riia–Meemeli (Klaipeda) vahelise posti- ja sõjamaantee kaitseks. Seal oli terve rida (ühe)taolisi kivilinnuseid, mis moodustasid samas ka lõunapoolseima kaitseliini Kuramaale turbeks leedulaste rüüstetegevuse vastu. Laagriplatsi kaitses nelinurkne, peaaegu ruudukujuline maakividest laotud ringmüür, mille külgedel olid aidad, tallid, keldrid ja muud, tavaliselt vahvärkhooned. Oli ka elumajaplokk teeliste turvaliste peatumiste tarbeks, kuid pikemaajaliseks suurema väega ööbimisteks ei olnud need algselt mõeldud. Orduaja lõpuks oli Skrundasse laagerkastelli keskele siiski välja ehitatud osaliselt suletud tiibadega hooneplokk, mis oli küll varustatud puidust ristikäiguga[21], kuid ei olnud konvendihoonelaadselt välja ehitatud[16]. 1661. aastast pärineva Johann Rudolph Storni (Storno) ja Johann Pümanni linnusevaate järgi saab öelda, et nelinurkne kastell paiknes Venta jõe vasakkaldal ilmselt nurkadega põhiilmakaarte suundades, tähtsamate hoonetiibadena olid välja ehitatud loode- ja kagukorpus ning edelakülje põhjaosas asus ka dansker. Kuramaa hertsogiriigi ajal XVII sajandil oli hooneid kaunistatud ka baroksete otsaviilude ja katuseärklitega. Juurdepääsutee sisenes bastionide vahele lõunaküljelt ning bastionivöönd oli ümbritsetud veega täidetud vallikraavidega[15].

Seisukord tänapäeval

muuda

Linnusest pole tänapäevaks midagi alles peale võimalike vundamendimüüride maapinna all. Märgatavad on XVII sajandil linnuse nurkadesse ehitatud neljast bastionist kaks: kirde- ja kagupoolne. Tänapäeval on linnuse alal park, mille keskel asub estraadivabaõhulava. Linnuse alalt 300 m lõunas, teisel pool maanteed ja veskitiiki asetseb Skrunda mõis[22].

Viited

muuda
  1. ↑ https://balticmaps.eu/lv/c___2485770.28-7697635.93-9/f___p-XqeX+RSuq5/fmob___p-2451827.56,7693662.79/bl___cl Läti kaart
  2. ↑ https://balticmaps.eu/lv/c___2451832.24-7693661.21-16/f___p-XqeX+RSuq5/fmob___p-2451827.56,7693662.79/bl___cl Skrunda kaart
  3. ↑ UB I, Nr. 248
  4. ↑ LIVONIAE NOVA DESCRIPTIO/Joanne Portantio auctore, Antwerpen, 1573–1598, vasegravüür, Theatrum Orbis Terrarum/Abraham Ortelius, originaal Eesti Rahvusraamatukogu kaardikogus
  5. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 95
  6. ↑ https://core.ac.uk/download/pdf/14490368.pdf Sitzungs-Berichte der kurländischen Gesellschaft für Literatur und Kunst nebst Veröffentlichungen des kurländischen Provinzial-Museums, aus dem Jahre 1883, Mitau (Jelgava) 1884, lk. 11, ka Rutenberg I, lk. 347
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Burgenlexikon für Alt-Livland, Teil II, Die Steinburgen des Mittelalters, Karl von Löwis of Menar, Riga 1922, lk.111
  8. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 170
  9. ↑ https://books.google.ee/books?id=WI9LAAAAcAAJ&pg=PA87&lpg=PA87&dq=Schloss+Schrunden&source=bl&ots=ET5qOpXwiA&sig=ACfU3U0-Wn-TsVoprqc3DTqntEXfVCdjgg&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwiDo4nHq7XnAhUKxqYKHbqPBSsQ6AEwDXoECAoQAQ#v=onepage&q=Schloss%20Schrunden&f=false Index corporis historico-diplomatici Livoniae, Esthoniae, Curoniae (Kurzer Auszug Urkunden-Sammlung), Band II, Riia ja Tartu 1835 Nr. 2239, lk. 87, Austria Rahvusraamatukogu
  10. ↑ Preisi Riigiarhiiv Königsbergis, Hertsogi kirjaarhiiv, 1942, Nr. 616 (Verhandlungen wegen der Koadjutorei und des livl. Landmarschalls)
  11. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 102
  12. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 179
  13. ↑ 13,0 13,1 http://manasvietas.blogspot.com/2019/06/skrundas-ordena-pils-schlo-schrunden.html Latvijas muižas un pilis un citas interesantas vietas
  14. ↑ https://books.google.ee/books?id=1xFJAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Schloss+Schrunden&source=bl&ots=pEcfD7_xW-&sig=ACfU3U23NX-AHrOSbdeIanXnkzXD98_UWQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwi6ht_azbXnAhXUzMQBHUQxCm84ChDoATACegQIBRAB#v=onepage&q=Schloss%20Schrunden&f=false Augustin Freiherr von Meyerberg und seine Reise nach Russland, Friedrich Adelung, St. Petersburg 1827, lk. 110
  15. ↑ 15,0 15,1 https://www.deutsche-digitale-bibliothek.de/item/7I6E2RXXOLGAMSUKLBMRA7BIFHOJVHXB[alaline kõdulink] Deutsche Digitale Bibliothek, Schloß Schrunden am Fluß Windau im Herzogtum Kurland, Blatt 37r
  16. ↑ 16,0 16,1 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 233
  17. ↑ Leben Karls XII, Nordburg, Band I, lk. 276
  18. ↑ https://www.lost-unlost-places.de/baltikum-1/kurland-lettland-litauen/kurland-s-z/ LOST & UNLOST PLACES SCHLÖSSER, BURGEN, HERRENHÄUSER
  19. ↑ https://books.google.ee/books?id=YGRVAAAAcAAJ&pg=PA159&lpg=PA159&dq=Schloss+Schrunden&source=bl&ots=8NP2EOBB3J&sig=ACfU3U2Z5wAQXItz0y28YJgICp6c1Jchsw&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwiDo4nHq7XnAhUKxqYKHbqPBSsQ6AEwEnoECAcQAQ#v=onepage&q=Schloss%20Schrunden&f=false Sammlung von Natur- und Medicin-, wie auch hierzu gehörigen Kunst- und Literaturgeschichten, Winterquartal 1725, Leipzig ja Buditzin 1726, lk. 159, 171, Austria Rahvusraamatukogu
  20. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 431
  21. ↑ Briefe aus und nach Kurland, O. Mirbach, Mitau (Jelgava) 1846, Teil I, lk. 180
  22. ↑ https://www.lost-unlost-places.de/baltikum-1/kurland-lettland-litauen/kurland-s-z/ LOST & UNLOST PLACES SCHLÖSSER, BURGEN, HERRENHÄUSER
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Skrunda_ordulinnus&oldid=6707493"