Skrýmir
Skrýmir on nimi, mida kasutas "Noorema Edda" algusosa "Gylfaginningu" järgi skandinaavia mütoloogias Jotunheimi hiidude kuningas Útgarða-Loki.
Ükskord läks piksejumal Thor koos oma kaaskonnaga, mille moodustasid Loki, Tjalfe ja Røskva, Jotunheimi Udgårdsloket otsima. Nad liikusid jalgsi. Öö hakkas tulema ja nad vajasid kohta, kus magada. Ühtäkki jõudsid nad imeliku maja juurde, mille terve üks külg oli suur sissekäik. Majas oli üks suur ruum, millest hargnes viis väiksemat tuba, ja maja oli täiesti tühi nii elusolenditest kui esemetest.
Esialgu läks igaüks neist magama omaette väikesesse tuppa, aga keset ööd äratas neid maavärin. Thor tegi ettepaneku, et ülejäänud koguneksid viiendasse väikesesse ruumi, mille uksesuule tema valvama jääks. Nii juhtuski, kuid maavärinad ja kõmin jätkusid hommikuni.
Hommikul läks seltskond välja ning avastas maja eest tohutu suure mehe, kelle norskamine oligi maja ja maa selle all värisema pannud. Thor vihastas väga ja tahtis meest oma vasara Mjölniriga lüüa, kui mees ärkas.
Hiid nimetas end Skrýmiriks ja tundis Thori kohe ära. Ühtlasi küsis ta, kas Thor oli see, kes temalt kinda ära võttis. Ta selgitas, et see, mida Thor ja Thori kaaskond olid majaks pidanud, oli Skrýmiri kinnas. Esialgu olid nad maganud pikkade sõrmede jaoks tehtud ruumides ja öö teise poole veetnud pöidlas.
Skrýmir ja Thor avastasid, et neil on üsna ühine tee, ja otsustasid rännakut koos jätkata. Skrýmir ütles, et sel juhul võiks neil ka moonakott ühine olla, ja Thor nõustus sellegagi. Skrymer pani teiste moona oma kotti ja kandis seda ise. Ta oli nii kiire sammuga, et teised pidid pooleldi jooksma, et temast mitte maha jääda, ja olid õhtuks täiesti väsinud.
Õhtul leidsid nad sobiva magamiskoha puude all. Skrýmir käskis ülejäänutel moonakotist süüa nii palju kui kulub, aga ise uinus kohe. Kuidas Thor ja teised ka ei püüdnud, ei suutnud nad moonakoti sõlme avada. Thor vihastas jälle ja virutas Mjölniriga Skrýmirile otsaette. Skrýmir ärkas ja kurtis, et talle langes vist puuleht pähe. Ühtlasi soovitas ta teistel magama minna ja Thor lubas seda teha.
Keset ööd ärkasid teised uuesti, sest Skrymer norskas, nii et mets kõmises. Thor lajatas vasaraga uuesti Skrýmiri lauba pihta, nii et vasar sügavale pea sisse tungis. Hiid ärkas ja ütles, et talle hüppas vist orav pähe. Lisaks imestas ta, miks Thor ei maga, ja Thor lubas magama jääda.
Kui Skrýmir taas magama jäi ja tükk aega norsanud oli, lõi Thor teda kolmandat korda Mjølneriga, nii et ainult selle varre ots jäi pealuu seest paistma. Skrýmir ärkas üles ja teatas, et nähtavasti kukkusid talle mõned väikesed oksad pähe. Seejärel nägi ta, et koit on varsti käes, ja ajas ülejäänud üles.
Seejärel jättis Skrýmir kõigiga hüvasti, juhatas neile teed ida poole ja lahkus ise põhja suunas.
Thor ja ta kaaslased jõudsid peatselt Útgarða-Loki lossini ja kohtusid Útgarða-Lokiga, aga ei tundnud ära, et Útgarða-Loki ja Skrýmir olid üks ja sama isik, sest Útgarða-Lokil on võime oma välimust ükskõik millisel viisil muuta. Nende kahtlust ei äratanud isegi see, et Útgarða-Loki neid kõiki tundis, kuigi polnud neid varem näinud.
Kunagi hiljem rääkis Útgarða-Loki, et Thor oleks ta oma vasaraga kahtlemata surnuks löönud, kui ta poleks iga kord läheduses olevat kivirahnu kaitseks ette tõmmanud. Kolme erisügavuse vasarajäljega kivirahn olevat sealkandis veel kaua aega näha olnud.
Kirjandus muuda
- Lars-Henrik Olsen. "Erik inimesepoeg". Tallinn, Eesti Raamat 1998, lk 207–209, 200