Sigrid Leijonhufvud

Rootsi kirjanik

Sigrid Amalia Leijonhufvud (5. juuli 186214. november 1937) oli Rootsi kirjanik, feminist ja ajaloolane. Ajaloolasena huvitus ta naisajaloost.[1]

Sigrid Leijonhufvud

TaustRedigeeri

Leijonhufvud sündis aadliperes. Tema isa Axel Leijonhufvud oli tütre ülikooliõpingutele vastu ja õpinguid rahastas isa õde, naisõiguslane Sophie Adlersparre. Leijonhufvud õppis Uppsala Ülikoolis filosoofia teaduskonnas ja sai kraadi 1888. aastal.

Aastatel 1892–1909 töötas ta Stockholmis Åhlinska tüdrukutekoolis õpetajana.[2]

1901. aastal asus ta tööle raamatukoguhoidjana kuningliku ilukirjanduse ja ajaloo akadeemia Vitterhetsakademin raamatukogus.[1]

KirjatööRedigeeri

Kui Adlersparre 1896. aastal suri, kirjutas Leijonhufvud valmis Fredrika Bremeri eluloo, mille kallal tädi oli enne oma surma töötanud.

Åhlinska koolis sõbrunes ta samuti seal töötanud kirjaniku ja ajaloolase Ellen Friesiga. Kui Fries 1900. aastal suri, võttis Leijonhufud oma hoole alla ka Friesist pooleli jäänud käsikirja. Fries oli 1885. aastal avastanud Uppsala Ülikooli raamatukogust Agneta Horni päeviku, mis andis infot 17. sajandi aadliperekonna elu kohta. 1908. aastal ilmus Friesi käsikirja põhjal teos "Agneta Horns lefverne. Efter Ellen Fries' efterlämnade manuskript".[2]

1910. aastal andis Leijonhufvud välja raamatu "Ernst Ahlgren och Esselde, en brevväxling". Tegu oli kirjavahetusega Sophie Adlersparre (pseudonüüm Esselde) ja kirjanik Victoria Benedictssoni (pseudonüüm Ernst Ahlgren) vahel.

1915. aastal andis ta välja krahv Carl Gustaf Tessini aastatel 1748–1752 peetud päeviku ja kirjutas seejärel Tessinist ja teda ümbritsenud naistest mitu raamatut.[2]

1922–1923 ilmus põhjalik kaheosaline Sophie Adlersparre elulugu.[2]

Ühiskondlik tegevus ja tunnustusRedigeeri

Leijonhufvud tundis isiklikult mitmeid oma kaasaja juhtivaid naisõiguslasi. Ta lõi kaasa võrdõiguslusele pühendatud Fredrika Bremeri Ühingu töös, sealhulgas kirjutas ühingu ajakirjade Dagny ja Hertha jaoks.[2] Samuti kuulus ta naisteseltsi Nya Idun siseringi.[2][3]

1918. aastal valiti Leijonhufvud kirjandusakadeemia Samfundet de Nio liikmeks.[4]

1922. aastal pälvis ta olulisi kultuuritegelasi tunnustava medali "Litteris et Artibus".[3]

1937. aastal sai ta Lundi Ülikooli audoktorikraadi.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Sigrid Leijonhufvud. Projekt Runeberg
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Bertil Broomé. Sigrid A Leijonhufvud. Svenskt biografiskt lexikon
  3. 3,0 3,1 Sigrid Leijonhufvud. Nya Idun
  4. Historik – Tidigare ledamöter. Samfundet De Nio