Shambhala: The Sacred Path of the Warrior

"Shambhala: The Sacred Path of the Warrior" ("Šambhala: sõdalase püha tee") on Šambhala nägemuse autori Chögyam Trungpa raamat, milles kirjeldatakse mittereligioosset teed valgustunud ühiskonnani jõudmiseks. Raamatu andis välja kirjastus Shambhala Publications 1984. aastal.

Raamatu on koostanud tema õpilased põhiliselt tema loengute põhjal. Samadel mõtetel põhineb kursus Shambhala Training.

Kokkuvõte

Osa Üks: kuidas olla sõdalane

Üks: valgustunud ühiskonna loomine

Šambhala õpetused põhinevad eeldusel, et on olemas üldinimlik alustarkus, mis saab aidata maailma probleemid lahendada. See sõdaluse traditsioon on olnud paljudes kultuurides. Tiibetis räägitakse legendaarsest Šambhala kuningriigist, rahu ja õitsengu riigist, millel olid targad ja kaastundlikud valitsejad. See oli eeskujulik ühiskond, kus inimesed olid heatahtlikud ja õpetatud. Pärimuse järgi etendas budism selle ühiskonna arengus suurt osa. Buddha olevat andnud esimesele Šambhala kuningale Sutšandrale (Dawa Sangpole) sügavad tantraõpetused, mis on säilinud kaalatšakra tantra näol. Siis olevat kõik Šambhala inimesed hakanud mediteerima ning käima budistlikku armastava heatahtlikkuse ja kõikidest olenditest hoolimise teed. Paljud tiibetlased usuvad, et Šambhala on ikka veel peidus mõnes Himaalaja orus. Paljudes budistlikes tekstides on üksikasjalikud, kuid raskesti mõistetavad juhised Šambhala leidmiseks. On ka pärimus, mille järgi Šambhala on ammu kadunud, sest kõik selle elanikud valgustusid ning riik läks üle mõnda taevalikumasse valda, kuid selle kuningad valvavad inimeste üle ja tulevad ükskord tagasi, et inimkonda päästa. Paljud tiibetlased usuvad, et Gesar sai vaimselt osa Šambhala tarkusest. Mõne legendi järgi tuleb Gesar kunagi Šambhalast tagasi, et juhatada sõjaväge, mis saab võitu pimeduse jõududest. Mõned lääne teadlased samastavad Šambhalat mõne ajaloolise riigiga, teiste arvates on see täiesti müütiline. Tiibeti budismis on ka traditsioon, mille järgi Šambhala ei ole mitte väline koht, vaid ärksuse ja meeletervise põhi või juur, mis on potentsiaalina igas inimeses, ning kehastab valgustunud ühiskonna ideaali. Šambhala nägemus on katse julgustada inimesi elama elutervelt.

Sõdalaseelu pärimus on paljudes kultuurides. See ei ole seotud sõdimisega. Agressiivsus ei ole probleemide lahendus, vaid nende allikas. Sõdalane (tiibeti keeles tan pawo 'vapper inimene') on vapper, kartmatu. Seda ideaali kehastavad näiteks samuraid, kuningas Arthur ja Taavet. Sõdalaseelu võti ja Šambhala nägemuse esimene printsiip on mitte karta seda, kes ma olen. Vaprus tähendabki lõppude lõpuks mitte karta iseennast. Maailma suurte probleemide ees tuleb olla kangelaslik ja heatahtlik. See on isekuse vastand. Kui me kardame iseennast ja näilist ohtu maailmalt, muutume äärmiselt isekaks. Tahame elada turvaliselt omaette. Tuleb aga püüda mõelda, kuidas seda maailma aidata. pole kedagi teist, kes seda teeks. See ei tähenda omaenda elu mahajätmist. Aitamist saab alustada inimestest minu ümber ja lõppude lõpuks iseendast. Tähtis on mõista, et mul ei ole kunagi vaba aeg, ma ei saa end lõdvaks lasta, sest kogu maailm vajab abi.

Kuigi kõigil on kohustus maailma aidata, võib katse oma ideesid või abi teistele peale suruda kaost juurde tekitada. Šambhala nägemus ei näe ette pöörata maailma uskuma mingit uut teooriat. Et rajada teistele valgustunud ühiskonda, tuleb avastada, mida meil loomupäraselt maailmale pakkuda on. Kõigepealt tuleb näha, mis meie kogemuses on väärtuslik selleks, et aidata iseendal ja teistel oma elu kõrgemale tasandile tõsta. Me leiame, et hoolimata meie probleemidest ja segadustest ning emotsionaalsetest ja psühholoogilistest kõikumistest on meie kui inimeste elus mingi alushüve. Tuleb kõrgelt hinnata väga lihtsaid kogemusi. Me oleme elus. Meie loomupärasest headusest annavad tunnistust eredad värvid, kaunid helid, värskus ja puhtus pärast pesemist, sõõm värsket õhku. Need on tõelised headuse kogemused. Neid tasub tähele panna, sest need ilmutavad alusheadust, meie elu aluseks olevat rahumeelsust ja värskust. Iga inimese loomuses on lahjendamata ja segamata alusheadus, milles on tohutu leebus ja mõistmine. Me saame armatseda, kedagi õrnalt hellitada ja leebe mõistmisega suudelda. Me saame vastu võtta ilu, vastu võtta parimat, mis selles maailmas on. Maailma eredust, kollase kollasust, punase punasust. Meie kogemus on tõeline. Kui kollane meile ei meeldi, siis me ei saa öelda, et kollane on punane. Kui päike paistab, siis me ei saa seda tagasi lükata ja öelda, et see on kohutav. Me tunnistame tõelust, see saab meile päriselt mõjuda. Meil on võimalik masendusest terveneda, kui me tunnistame, et maailm on hea. Me kogeme maailma headust. Me saame oma maailma kogeda tervisliku ja sirgjoonelisena, otsesena ja tõelisena, sest meie pärisloomus on olukordade headusega kaasas käia. Inimeste arukuse ja väärikuse potentsiaal on häälestatud looduse ilu kogemisele. Meil on tegelik ühendus tõelusega, mis saab meid äratada ja panna end fundamentaalselt hästi tundma. Šambhala nägemus häälestab võimele end äratada ning tunnistada, et headus saab meiega juhtuda. Juba juhtubki.

Kuidas on headuse välgatus seotud jätkuva kogemusega? Tekib tahtmine headuse kogemust endale saada. Ent kui ma saan, mida soovin, siis ei paku see rahuldust, sest ma soovin seda meeleheitlikult ja tahan üha enamat. Teine võimalus on see, et ma alistun või teen end alandlikuks, et headusega kokku puutuda. Keegi ütleb, et ta teeb mind õnnelikuks, kui ma annan oma elu tema üritusele. Ma nõustun oma väärikusest loobuma ja hakkama orjaks. Mõlemal juhul tahetakse kätte saada midagi head ja tõelist, ostes või oma elu pühendades. Ent häda on selles, et kui me hakkame taipama, et meis on headuse potentsiaal, siis kipume seda avastust liiga tõsiselt võtma, olles valmis selle nimel tapma või surema. Puudu jääb huumorimeelest, tõeluse kergelt võtmisest. See huumorimeel tulebki taasleida. Tavaelu asjad ja tegevused aitavad leida huumorimeele, väärikuse ja tõeluse. Viis, kuidas me igapäevategevusi teeme, on meeletervise laiendus, tõelusega ühenduses olemise viis.

Me oleme ärkvel, saame tõelusest aru. Elu ei orjasta meid, oleme vabad selles mõttes, et me saame hakata töötama tõelusega väärikalt ja humoorikalt. Siis me leiame, et ka kogu maailm töötab võimsalt meiega. Elu on naljakas olukord, kuid ei narri meid. Kui me maailma niimoodi võtame, siis tuleme maailmaga korralikult ja täielikult toime.

Alusheaduse avastamine ei ole religioosne kogemus, vaid taipamine, et reaalsust, reaalset maailma, milles me oleme, saab kogeda ja sellega saab töötada otseselt. Oma elu alusheaduse kogemine tekitab tunde, et oleme arukad ja korralikud ning maailm ei ole ohtlik. Kui me tunneme, et elu on ehtne ja hea, siis pole tarvis ennast ega teisi petta. Me võime näha oma puudusi, tundmata end süüdi ega ebapiisavana, ja näha oma potentsiaali laiendada headust teistele. Me võime ausalt tõde öelda ning olla täiesti avameelsed, kuid kõigutamatud.

Sõdaluse, vapruse olemus on keeldumine kellelegi või millelegi alla andmast. Ei enda, kellegi teise ega maailma kohta ei saa öelda, et see lihtsalt kukub kokku. Meie eluajal tuleb maailmas suuri probleeme, kuid tagagem, et ei tule katastroofe. Me saame need ära hoida, meie saamegi maailma hävimisest päästa. Šambhala nägemus ongi selleks: maailma teenides saame selle päästa. Kuid see pole piisav, tuleb ka rajada valgustunud ühiskond.

Kui me tahame maailma aidata tuleb meil isiklikult teele asuda, ei saa piirduda sihtkoha üle teoretiseerimisega. Igaühel meist tuleb ise leida, mis on valgustunud ühiskond ja kuidas sinna jõuda. Raamat on mõeldud sellele kaasa aitama.

Kaks: alusheaduse avastamine

Maailm on kaootiline suuresti sellepärast, et inimesed ei väärtusta iseennast. Et nad pole iseenda vastu kaastundlikud ega õrnad, ei saa nad iseendas kogeda rahu ega harmooniat, mistõttu ka see, mida nad teistele projitseerivad, ebaharmooniline ja segane. Oma elu sageli ei väärtustata, vaid peetakse seda enesestmõistetavaks ning masendavaks ja koormavaks. Ähvardatakse enesetapuga, sest elust ei saada seda, mida arvatakse end väärivat. Ähvardatakse enesetapuga, kui teatud asjad ei muutu. Elu tuleb küll tõsiselt võtta, kuid pole tarvis viia end katastroofi äärele, kaevates oma probleemide üle või maailma peale vimma kandes. Tuleb aktsepteerida, et me ise vastutame oma elu paremaks tegemise eest. Kui ma end ei karista ega mõista hukka, kui ma lõõgastun ning väärtustan oma keha ja meelt, tekib mul kokkupuude alusheadusega iseendas. Sellepärast on väga tähtis olla valmis end iseendale avada. Õrnus iseenda vastu võimaldab õigesti näha nii oma probleeme kui ka oma potentsiaali. Siis ei tundu, et probleemi tuleks eirata või potentsiaali ülehinnata. Selline õrnus enda vastu ja iseenda väärtustamine võimaldab aidata ennast ja teisi. Meis endis on alati kättesaadav see alus, mis võimaldab meie elu parandada ja olla täiesti rõõmus: meil on väärtuslik meel ja keha, mis võimaldavad maailma mõista. Elu on imeline ja väärtuslik, seda tuleb kasutada, kuniks see meil on. Miks me ei väärtusta elu?

Selle väärtustamise avastamiseks pole abi soovmõtlemisest ega rääkimisest. Šambhala pärimuses on selleks, et olla enda vastu õrn ja maailma väärtustada, tarvis istuva meditatsiooni praktikat. See pärineb Buddhalt. Selle täielikuks mõistmiseks on tarvis isiklikku juhendamist.

Meditatsioon on heas kehaasendis maas istumine ning oma kohast maa peal tunde saamine. Nii leitakse taas iseend ja ja oma alusheadus, häälestutakse ehtsale tõelusele ilma ootuste ja eelarvamusteta. Jutt on tingimusteta meditatsioonist, mille puhul meeles pole ühtki eset ega mõtet. Šambhala pärimuses on meditatsioon oma olemise seisundi treenimine, et meel ja keha saaks olla sünkroonis. Nii saab õppida olema ilma pettuseta, olema täiesti ehe ja elus.

Elu on lõputu teekond, nagu lõputu maantee. Meditatsioon annab sõiduki. Teel on tõuse ja langusi, lootust ja hirmu, kuid see on hea tee. Meditatsioon võimaldab kogeda tee üksikasju, ja see ongi teekonnas mõte. Meditatsiooni abil hakkame leidma, et meis ei ole põhimõttelist kaebust millegi või kellegi üle.

Meditatsioon algab mahaistumisest, jalad ristis. Hakatakse tundma, et lihtsalt kohalolemine teeb elu jõukohaseks ja isegi imeliseks. Taibatakse, et saab istuda troonil nagu kuningas või kuninganna. Selle olukorra kuninglikkus näitab vaiksusest ja lihtsusest tulenevat väärikust. Sirge püstine asend on väga tähtis. Sirge püstine selg ei ole kunstlik, vaid inimesele loomulik. Ebaharilik on lõngusolek. Lõngusolek ei lase korralikult hingata ja see on ka neuroosile allaandmise märk. Sirgelt istumisega antakse endale ja maailmale teada, et saadakse sõdalaseks, täielikuks inimeseks. Selleks et selg oleks sirge, pole tarvis pingutada õlgu üles lükates. Sirgsus tuleb loomulikult, kui istutakse lihtsalt, kuid uhkelt maas. Et selg on sirge, pole vähimatki häbelikkust ega piinlikkust, nii et pea ei ole maas. Ei kummardata millegi ees. Sellepärast lähevad õlad ise sirgeks. Siis saab lasta jalgadel risti olles puhata, põlved ei pea maad puudutama. Käed pannakse kergelt reitele, peopesad allapoole.

Selles asendis ei vaadata lihtsalt ringi. Silmad on lahti, kuid pilk on suunatud pisut allapoole, võib-olla kahe meetri kaugusele. See suurendab selguse tunnet. See asend on üldinimlik. Aga igapäevaelus tuleb tähelepanu pöörata oma kehaasendile, kõnnakule ja silmavaatele. Väärika eluseisundi saab säilitada ka väljaspool meditatsiooni. Piinlikkusest on võimalik üle saada ja olla uhke selle üle, et ollakse inimene. Selline uhkus on aktsepteeritav ja hea.

Meditatsioonis pööratakse tähelepanu oma hingamisele. Hingates ollakse äärmiselt kohal. Väljahingamisega minnakse välja, hingus hajub, ja sissehingamine juhtub loomulikult. Tullakse lihtsalt tagasi oma asendi juurde.

Siis tuleb vältimatult mõte. Siis tuleb mõttes öelda "mõte". Mõtete nimetamine annab suurepärase hoova hingamise juurde tagasitulemiseks. Mis tahes mõtteid peetakse lihtsalt mõteteks, need ei ole vooruslikud ega patused. Ükski mõte ei vääri kuldmedalit ega noomimist.

Mediteerimise praktika on väga raske. See on päris raske töö, aga kui kehaasendi tähtsus on meeles, on võimalik meelt ja keha sünkrooni saada. Kui kehaasend ei ole hea, siis mediteerimine on nagu lombakas hobune, kes püüab vankrit vedada. Kui meel töötab hingamisega, siis keha jääb alati taustpunktiks. Kui meel ja keha töötavad koos, siis ei lahkuta kunagi tõelusest.

Ideaalne rahuseisund tuleb kogemusest, et keha ja meel on sünkroonis. Kui nad pole sünkroonis, siis keha tõmbub kössi ja meel on kuskil mujal. See on nagu halvasti tehtud trumm: nahk ja trummiraam ei ole vastavuses, nii et emb-kumb läheb katki. Kui keha ja meel on sünkroonis, siis kehaasend on hea, nii et hingamine toimub loomulikult; et hingamine ja kehaasend töötavad koos, siis meelel on taustpunkt, mille järgi orienteeruda. See keha ja meele sünkroonimine teeb mind väga lihtsaks ning tekitab tunde, et ma ei ole eriline, vaid tavaline, väga tavaline (extra-ordinary). Ma lihtsalt istun nagu sõdalane, ja sellest tekib individuaalse väärikuse tunne. Ma istun maas ja taipan, et see maa väärib mind ja mina väärin seda maad. Ma olen täielikult, isiklikult, ehedalt kohal. Meditatsioon on Šambhala pärimuses mõeldud kasvatama ausaks ja ehedaks, iseendale truuks. Mõnes mõttes tuleb meil pidada end koormatuks: meil on selle maailma aitamise koorem. Seda kohustust teiste ees ei saa unustada. Aga kui me võtame seda kohustust kui rõõmu, siis me saame tegelikult selle maailma vabastada. Alustada tuleb meist endist. Kui oleme iseendaga avameelsed ja ausad, saame õppida olema avameelsed ka teistega. Nii saame töötada muu maailmaga selle headuse alusel, mille me avastame iseendas. Sellepärast peetakse meditatsiooni heaks ja tegelikult suurepäraseks viisiks saada võitu sõdimisest maailmas, nii iseenda sõdimisest kui ka suuremast sõdimisest.

Kolm: ehe kurbuse süda

Kujutle, et istud alasti maas, nii et tagumik puudutab maad. Oled avatud ka taevale. Oled surutud maa ja taeva vahele. Maa on alati maa. Ta lubab igaühel enda peal istuda, ja ta ei kuku kunagi kokku, ei pilla sind kosmosesse. Taevas on alati maa, ta on alati sinu kohal. Me teame, et taevas ja maa on usaldusväärsed.

Alusheadusega on sama lugu. Tegu ei ole heale truuksjäämisega ja halva tagasilükkamisega. Alusheadus on hea, sest ta on tingimatu, fundamentaalne. Ta juba on, nii nagu taevas ja maa juba on. Me ei lükka tagasi taevast, atmosfääri, päikest ja kuud, pilvi. Me aktsepteerime neid. Me aktsepteerime, et taevas on sinine. Me aktsepteerime maastikku ja merd. Me aktsepteerime maanteid, hooneid ja linnu. Alusheadus on sama fundamentaalne, sama tingimatu. See ei ole vaade "poolt" ja "vastu", niinagu päikesevalgus ei ole "poolt" ega "vastu". Selle maailma loomulik seadus ja kord ei ole "poolt" ega "vastu". Pole midagi, mis meie vaatepunkti ähvardaks või edendaks. Aastaajad on vabad kellegi nõudmisest või hääletusest. Lootus ja hirm ei saa neid muuta. On päev ja öö, valgus ja pimedus, ja mitte keegi ei saa neid sisse-välja lülitada. Loomulik seadus ja kord võimaldab meil ellu jääda ning see on fundamentaalselt hea selles mõttes, et see on ja see on mõjus.