Šambala

Šambala, ka Šambhala on mütoloogiline maa, mis kuulub Vadžrajaana mütoloogiasse. Kõige enam on temaga seotud just Tiibeti budism. Šambalad kirjeldatakse Kālatšakra õpetuse tekstides. Nende allikate väitel asub Šambala põhja pool Sítā jõge, teda ümbritsevad kaheksa lumist mäge, mis meenutavad lootose õielehti. Šambala esimeseks suureks preesterkuningaks peetakse Suchandrat, kelle valitsemise ajal sai Šambalast peamine Kālatšakra õpetuse keskus.

Šambala keskuseks on pealinn Kalapa ja kuninglik palee, mis on ehitatud kullast ja kalliskividest ja kolmemõõtmeline Kālatšakra mandala. Kālatšakra pühitsus on suurim budistlik rituaal, mida dalai-laama regulaarselt läbi viib. Kālatšakra tähistab rahu ja tolerantsuse levikut. Kālatšakra tähendab ajaratast. Valgustunud kuningate dünastia praktiseeris Kālatšakra tantrat Šambalas, sealt levis see Indiasse ning Tiibetisse, kus teda tänapäevani praktiseeritakse.

Legendi kohaselt on see olnud maa, mis on allikaks õppimisele ja kultuurile tänapäeva Aasia maades. Selle maa elanikud olid ühteviisi lahked ja targad. Buddha ise olevat sealsele esimesele kuningale andnud tantristliku õpetust. Mõne legendi kohaselt saab seda maailma veel leida, teised ütlevad, et see ilma kadus maa pealt mitmeid sajandeid tagasi, kuna kogu selle ühiskond sai valgustatuks.