Sepalõõts
Sepalõõts oli endisaegne seadeldis ääsitulele põlemisõhu suunamiseks. Oli Euroopas tuntud juba keskajast[1].
Ehitus muuda
Sepalõõtsa kere koosnes kolmest pirnikujulisest puukaanest, mis olid omavahel ühendatud poolpargitud nahast seintega. Seeläbi moodustus kaks voltis seintega kokkusurutavat tuulekotti, eraldatud keskmise kaanega. Nahk suruti kaante servade vastu sileda vitsaga, millest naelad läbi löödi. Selleks, et tuulekoti nahk kokkusurumisel paremini volti tõmbuks, kinnitati suurtel lõõtsadel seestpoolt naha külge kerged raamid. Keskmine kaas oli jäigalt kinnitatud peenemas otsas paikneva puust lõõtsapea külge, milles oli metalltoru õhu juhtimiseks sepatulele. Keskmise ja alumise kaane sisse tehti tuuleaugud, mis olid suletud ülespoole avanevate laastudest klappidega[2].
Töö põhimõte muuda
Lõõtsa kere kinnitati kahe posti vahele teljepuu abil. Lõõts pandi tööle vibu abil, millega alumine kaas tõmmati ülespoole ning tuulekotis olev õhk suruti läbi keskmise kaane avade ülemise kaane alla, seda tõstes. Kui vibu lahti lasti, vajus ülemine kaas oma raskusega allapoole, keskmise kaane laastuklapid sulgusid ning õhk suunati läbi lõõtsapea ääsile. Alla vajus ka alumine kaas, mille klapid avanesid ning alumine tuulekott täitus õhuga. Niiviisi rütmiliselt vibu tõmmates ja vabaks lastes tagati ühtlane õhuvool ääsi suunas[2].
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 155
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 193