Sari (sõel)

vilja tuulamiseks ja sõelumiseks kasutatud ese

Sari on suur hõre sõel vilja tuulamiseks.[1]

Avinurme mees sarjakehasid valmistamas (enne 1937)

AjaloostRedigeeri

Sari oli tuntud paljude Euroopa rahvaste juures, Eestis oli ta peamine riist vilja puhastamiseks. Saride kodutöönduslik tootmine arenes meil 19. sajandi jooksul Avinurmes, Hiiumaal, Nõval.[2]

EhitusRedigeeri

Sarja läbimõõt oli 1–1,5 meetrit, selle kere painutati õhukesest haavalaastust, mõnikord valmistati vitspunutisega puuvõrudest (eriti Saaremaal). Põhi punuti lõhestatud toominga- või sarapuu okstest, aga ka pajuvitstest[3]. Sari riputati tuulamiseks üles rehealuse värava kohale. Selleks kasutati Põhja-Eestis sarjale külge pandud 3–4 harulist vitstest või nöörist sanga. Lõuna-Eestis oli sarja kere küljes kaks loogakujulist kõrva. 20. sajandil valmistati ka neljakandilisi sarisid, millel oli lauast küljed ning traadist põhi.[2]

KasutusRedigeeri

Kõlka- ja aganasegu tuulamiseks oli suurem hõre sari (ka kõlkasari, läänemurdes põppesari, Saaremaal kurn), mille põhjasilma läbimõõt oli 7–10 cm. Väiksem tihtsari (ka paks sari) oli puhtama vilja tuulamiseks. Selle põhi valmistati vahtrasugadest, silma läbimõõduga umbes 1 cm. Lina- ja ristikuseemne puhastamiseks kasutati veelgi tihedamat sarja, mille augud oli kuni 0,5 cm.[2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Eesti keele seletav sõnaraamat [1] Vaadatud 14.04.2020
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 267
  3. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 187

VälislingidRedigeeri