Sangaste loss

Sangaste loss on kunagise Sangaste mõisa härrastemaja Lossikülas Otepää vallas, mõisakompleksi tähelepanuväärseim ehitis.

Hoone projekteeris arhitekt Otto Pius Hippius 1874. aastal^[1]. Ta võttis eeskujuks Tudorite-aegse hilisgootikat ja renessanssi sünteesiva arhitektuuristiili. Ehitus kestis 1879–1881 ja ehitusmeister oli F. Maag^[1].

Legendi järgi loss võlgneb oma olemasolu krahv Friedrich Bergile noorpõlves osaks saanud solvangule. Nimelt olevat ta Inglismaal ühe krahvi tütart kosida püüdes saanud loodetud äiapapalt vastuse: “Mina oma tütart metslasele Venemaalt ei anna!”^[2]

Viimaseks lossi eraomanikuks oli 1888–1938 Friedrich Georg Magnus von Berg.

Pärast krahv Bergi surma hakkas Valga ärimees Schein lossi lammutama. Sel puhul rõhutati, et Sangaste loss pole väärtuslik mitte niivõrd oma välimuse ja ehitusstiili, kuivõrd kvaliteetse ehitusmaterjali (telliskivide ja puidu) poolest.^[3]

1939. aastal vaatasid Haridusministeeriumi ja Põllutööministeeriumi asjatundjad lossi üle ja jõudsid otsusele, et Sangaste lossi ruumid on liiga pimedad selleks, et sinna asutada kool, seda puudust ei saa kõrvaldada ka ümberehituse teel^[4].

Nõukogude okupatsiooni algperioodil kasutati lossi heinaküünina^[5]. 1966. aastast oli see Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi (Tartu Plastmasstoodete Tehase) pioneerilaager^[1].

1993. aastal andis Majandusministeerium lossi AS-ile Real Reisid rendile. 2000. aastal andis majandusministeerium lossi üle Sangaste vallale, kes lõpetas senise rendilepingu ning asutas sihtasutuse lossi korrashoidmiseks ja arendamiseks. Täna tegutseb loss hotellina ja restoranina ning on populaarne pulma- ja peokoht.

Arhitektuurne kirjeldus

Kunstiteadlase Leo Gensi sõnul:

„Sangaste lossi arhitektuuriline lahendus tähistab olulist vaheetappi klassitsistliku mõisahoone ja kodanliku individuaalhoone vahel. Selles säilib püüd esinduslikkuse ja seisusliku üleoleku väljendamiseks ning silmnähtav taotlus omaks võtta uue kujuneva elustiili suuremat intiimsust ja inimlikku mastaapi. Sangaste loss on küpse historismi musternäide.
Oma välisilmelt on loss tüüpiline "tudoristlik" ehitus. Sissekäiku rõhutab väravatorn, loomulikult ilma langevõre, rippsilla ja kaitsekraavideta. Lossi maalilise silueti loovad erikujuga tornid, trepiviilud, ärklid ja fassaadi ette- ja tagasiasted kujundavad vahelduva, rikkalikult liigendatud hoonemassi. Uuest elustiilist annab tunnistust klaaskatusega talveaed, mis pole säilinud. Ka sisearhitektuur erineb tunduvalt traditsioonilise mõisahoone interjöörist…“

Esimene korrus

Hoone peauks asub kolmelt poolt lahtise võlvitud katusealuse seinas, mille kohal paikneb vaatetorn. Katusealuses võib täheldada huvitavat efekti - seistes näoga katusealuse ühe samba suunas, siis seal sosistatu on selgelt kosta diagonaalis paikneva vastassamba juures.

Peauksest sisendes satutakse suhteliselt tagasihoidliku suurusega, kuid kaunilt kujundatud vestibüüli, kust pääseb edasi peasaali, jahihalli või teisele korrusele.

Esimesel korrusel paikneb suur saal.

„...eriti kaunis on hoone suur saal, kus gootikale lisandub mitmeid idamaa kujunduselemente. Sealt leiab nii gooti tähtvõlvi kui ka idamaade stiilis seinaniši. Saali põhiosa on kaheksatahuline ning selle keskosa valgustab katuses paiknev kaheksatahuline latern. Saali ühel küljel on ka siserõdu.“
– ^[6]

Teine korrus

Kolmas korrus

Ehituslikke näitajaid

Lossil on 168 akent.^[7]
Lossis oli 99 ruumi, kuna ehitusaegse reeglistiku järgi võis ainult tsaarile kuuluvatel hoonetel olla üle 100 ruumi.^[7] Ümberehituste käigus on ruumide arv tänapäevaks tõusnud 149-ni.^[8]
Lossi ehitamiseks kulus 1 450 000 tellist^[9], mis valmistati kohapeal. Ülejäänud ehitusel vajaminev materjal imporditi kas Soomest (graniit), Saksamaalt või Lätist.^[10]