Saimaa on järv Soome kaguosas.

Saimaa
Saimaa satelliidipildil (türkiissinisega). Vasakul Soome laht, paremal Laadoga järv
Pindala 4279 km²[1]
Keskmine sügavus 17 m
Suurim sügavus 85,8 m
Maht 36 km³
Koordinaadid 61° 15′ N, 28° 15′ E
Laine murdub Joutsenos randa

Saimaa järv on väga liigestatud kaldajoonega, saarterohke ja koosneb erinevatest, omavahel kitsaste väinadega ühendatud osadest. Seetõttu tajutakse neid osi eraldi järvedena ja kogu järve kutsutakse Saimaa järvistuks. Ka elustik, vee omadused ja jääolud on järve eri osades erinevad. Ühesugune veetase kogu järve lõikes näitab siiski, et tegemist on ühe järvega. Nimetust "Saimaa" kasutatakse vaheldumisi kogu järvistu kohta (soome keeles Iso-Saimaa või Suur-Saimaa), järvistu lõunapoolse osa kohta (Etelä-Saimaa) või ka kogu piirkonna kohta üldiselt.

Kogu Saimaa järve pindala on umbes 4300 km². See on Soome suurim ja Euroopa suuruselt neljas järv. Selle keskmine osa moodustab kitsamas mõttes Saimaa või Lõuna-Saimaa järve, mille pindala on 1147 km². Kogu järvistus on 13710 saart.

Saimaa keskmine sügavus on 17 m ja suurim 86 m. Seetõttu on järve maht 36 km³, mis on mõnevõrra väiksem kui Päijänne järvistus. Saimaa keskmine veetase on 75,7 m üle merepinna. Saimaa ja selles olevate saarte kaldajoone summaarseks pikkuseks hinnatakse vähemalt 14 850 km.

Järve kaldad on paljudes kohtades kaljused. Saimaa piirkonna aluskivimid on 1,6 – 1,9 miljardit aastat vanad gneissid, graniidid ja rabakivi. Kõige pealmise korra moodustavad kuni 20 000 aastat vanad kvaternaari setted.[2] Piirkonnas on rändrahne, kaljusse uuristunud neeluauke ja eri ajastutest pärit paljandeid. Keerulise, huvitava ja hästi jälgitava geoloogia tõttu sai Saimaa 2021. aastal UNESCO geopargi staatuse.[3][4]

Nagu teisedki Soome järved, tekkis ka Saimaa pärast jääaega ja kogu Soomet katnud igijää sulamist. Lõunast takistas seal äravoolu Salpausselkä ja põhja pool olid samuti kõrgendikud. Niimoodi kogunes järve vesi ja esialgu oli veetase märksa kõrgem praegusest. Umbes 5 tuhat aastat tagasi moodustus Vuoksi jõgi, mille kaudu osa veest ära voolas ja järve veetase alanes tänapäevaseks.

Saimaa ääres asuvad Imatra, Lappeenranta, Puumala, Savonlinna, Mikkeli, Varkaus, Joensuu ja Kitee. Järvistu on aktiivses kasutuses puhkusepiirkonnana, kalapüügiks ja matkamiseks.

Äravool muuda

Saimaa järvest voolab välja Vuoksi jõgi, mis suubub Laadoga järve.

1850 avati Saimaa kanal, mis ühendab Saimaad Läänemerega. Kanal on 42,9 km pikk ja see jõuab merre Venemaal Viiburi juures. Ligi pool, täpsemalt merepoolsed 19,6 km kanalist kuulub tänapäeval Venemaale. Kanal on laevatatav ja tal on 8 lüüsi. 1991 avati Saimaa kanal ka turistidele.

Jääkate muuda

Jääkate püsib detsembrist maini.

Veeliiklus muuda

 
Saimaa kanal

Järv toimib siseveeteena, mis Saimaa kanaliga on ühendatud Läänemerega. Teised kanalid ühendavad Saimaa järve teiste Ida-Soome järvedega, muu hulgas Unnukka, Kallavesi, Pielise ja Juojärvi järvega.

Kanaleid kasutati varem põhiliselt puidu ja muude kaupade veoks, sealhulgas palgiparvetuseks. Tänapäevalgi käib Saimaa kanalil elav kaubavedu, aga suurema osa kanalitel sõitjatest moodustavad paadituristid ja -matkajad ning kruiisituristid.

Peamised sadamad Saimaal on Lappeenranta, Savonlinna, Mikkeli ja Joensuu.

Järvistut põhjast lõunasse läbiv veetee Joensuust Imatrani on 240 km pikk. [1]

Loomastik muuda

Saimaa järves elavad endeemsed saimaa lõhed ja mageveega kohastunud saimaa hülged (Phoca hispida saimensis), kes on ohustatud.

Vaatamisväärsused muuda

Haukivesi järve saartel paikneb Linnansaari rahvuspark.

Vaade Kotasaari saarelt põhja poole

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Suur-Saimaa Järvi-Meriwiki, Suomen ympäristökeskus, 9. märts 2021.
  2. "Geology of Saimaa". Saimaa Geopark Finland. Vaadatud 27. juuni 2023.
  3. "Saimaa UNESCO Global Geopark". UNESCO veebileht. Vaadatud 27. juuni 2023.
  4. "UNESCO Global Geoparks in Finland". nationalparks.fi. Vaadatud 27. juuni 2023.

Välislingid muuda

  Saimaa – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus