STS-93

STS-93
	Chandra kosmoseteleskoop pärast orbiidile paigutamist
Missiooni tüüp	Satelliidi orbiidile viimine
Operaator	NASA
COSPAR ID	1999-040A
SATCAT	25866
Missiooni kestus	4 päeva 22 tundi 49 minutit 34 sekundit
Läbitud vahemaa	2 890 000 km
Läbitud orbiite	80
Kosmoseaparaadi omadused
Kosmoseaparaat	kosmosesüstik Columbia
Stardimass	122 534 kg
Maandumismass	99 781 kg
Lasti mass	22 780 kg
Meeskond
Meeskonna suurus	5
Meeskonna liikmed	Eileen Collins; Jeffrey Ashby; Michel Tognini; Steven Hawley; Catherine Coleman
Missiooni algus
Stardi aeg	04.30.59, 23. juuli 1999 (UTC)
Stardikompleks	Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleks 39
Missiooni lõpp
Maandumise aeg	03.20.34, 28. juuli 1999 (UTC)
Orbiidi elemendid
Taustsüsteem	geotsentriline orbiit
Režiim	Maa-lähedane orbiit
Periapsiid	260 km
Apoapsiid	280 km
Orbiidi kalle	28,4 kraadi
Tiirlemisperiood	90 min
	; Collins, Hawley, Ashby, Tognini, Coleman Space Shuttle'i programm ← STS-96 STS-103 →

STS-93 oli NASA Space Shuttle'i programmi 95. missioon.

Missiooni teenindas kosmosesüstik Columbia ja see viis orbiidile Chandra kosmoseteleskoobi. See oli Space Shuttle'i programmi raskeima lastiga missioon, sest orbiidile viidud last kaalus üle 22,7 tonni. Columbia startis missioonile 23. juulil 1999 ja naasis Maale 28. juulil.^[1]

Pärast missiooni lõppu, läks Columbia hooldusesse ja selle järgmine missioon oli STS-109, mis toimus 2002. aastal.

Meeskond muuda

STS-93 meeskond^[2]
Amet	Nimi
Komandör	Eileen Collins Kolmas kosmoselend
Piloot	Jeffrey Ashby Esimene kosmoselend
1. missiooni spetsialist	Michel Tognini ESA Teine ja viimane kosmoselend
2. missiooni spetsialist	Steven Hawley Viies ja viimane kosmoselend
3. missiooni spetsialist	Catherine Coleman Kolmas kosmoselend

Probleemid stardil muuda

Parempoolse mootori sees olev hele laik on kolme jahutustoru purunemisel tekkinud leke

Missiooni stardi ajal märkasid lennujuhid, et Columbia pardal oli tekkinud lühis ning keskmise ja parempoolse peamootori kontrollerid olid välja lülitunud. Pardaarvutid parandasid vead, isoleerides lühises koha ülejäänud elektrisüsteemist ja elektrikatkestusest mõjutatud peamootoreid juhtisid edasi tagavarakontrollerid.^[3] Hiljem selgus, et lühise tekitas kruvi vastu hõõrunud elektrijuhe. Peamootorite uurimisel selgus, et ühe kasutamata kütuse sissepritsepihusti kullast kate oli stardi ajal eraldunud ning lõhkunud kolm mootoridüüsi jahutustoru. Vea analüüsi kohaselt oleks viie-kuue toru samas kohas purunemisel mootori düüsi auk põlenud ning see oleks võinud põhjustada mootori ja kogu kosmoselaeva purunemise.^[4]

Viited muuda

↑ "STS-93". NASA. Vaadatud 22. august 2019.
↑ "STS-93 Crew". Chandra X-Ray Observatory. Vaadatud 22. august 2019.
↑ "STS-93 at Twenty Years: "A very long eight and a half minutes"". NASA Spaceflight. Vaadatud 22. august 2019.
↑ "STS-93: We don't need any more of those". Wayne Hale's Blog. Vaadatud 22. august 2019.

[STS-1] "STS-93". NASA. Vaadatud 22. august 2019.

[Crew-2] "STS-93 Crew". Chandra X-Ray Observatory. Vaadatud 22. august 2019.

[Long-3] "STS-93 at Twenty Years: "A very long eight and a half minutes"". NASA Spaceflight. Vaadatud 22. august 2019.

[Hale-4] "STS-93: We don't need any more of those". Wayne Hale's Blog. Vaadatud 22. august 2019.

[1]

[2]

[3]

[4]