Sõbralikkus

Sõbralikkus on inimese iseloomujoon, ühiskondlik väärtus või emotsioon, mille tunnusteks on lahkus, heasoovlikkus, rahumeelsus, abivalmidus, tähelepanelikkus jmt.

Filosoofilistes käsitlustes ja religioonides hinnatakse sõbralikkust kui voorust.

BudismRedigeeri

Sõbralikkus (sanskriti keeles maitrī; paali keeles mettā; tiibeti keeles byams pa; hiina keeles 慈 ci; jaapani keeles ji; inglise keeles loving-kindness) on budismis üks neljast mõõtmatust ehk brahmaseisundi koostisosa kaastunde, võrdse suhtumise ja rõõmu kõrval.

Sõbralikkus väljendub positiivses meelestatuses teiste olendite suhtes ning on vaba nii klammerdumisest ja kiindumisest kui ka vastuteene ootusest ning isiklikest huvidest.[1]

Sõbralikkust iseloomustab südameheadus, siiras soov, et kõikidel olenditel läheks hästi, et nad oleksid kaitstud, terved ja õnnelikud ning vabad kannatustest. Sõbralikkuse abil on võimalik suurendada oma meeles seisundit, mis võib lõplikult kaotada meelest viha, vastumeelsuse, pahatahtlikkuse ja rahulolematuse. Sõbralikkuse tipuks on iseenda samastamine kõikide elusolenditega.[2]

Paali kaanonis käsitlevad sõbralikkust mitmed tekstid (Kakacupama Sutta, Karaniya Metta Sutta jpt.) Khuddakapāṭha osa «Sõbralikkusesuutra» (KN 9, paali keeles mettāsutta) on eesti keeles ilmunud Linnart Mälli tõlkes (2004)[3].

ViitedRedigeeri

  1. Ida mõtteloo leksikon: sõbralikkus. [1]
  2. Bhikkhu Ṭhitañāṇo. Teadvustatud elu, lk 60.
  3. Sõprusesuutra. [2]