Ruumiline kehtivus

Ruumiline kehtivus (inglise keeles territorial applicability) on karistusseaduse üks kehtivuspiir, mis toetub territoriaalsus-, kaitse- ja universaalsuspõhimõttele. Peale ruumilise kehtivuse on karistusseadusel ka ajaline ja isikuline kehtivuspiir ehk -mõõde.

Põhimõtted

Territoriaalsuspõhimõte

Territoriaalsuspõhimõte tähendab, et riigi karistusseadus kehtib kõigi isikute suhtes, kes selle riigi territooriumil on kuriteo toime pannud. Seejuures ei ole määravaks ei kurjategija ega kannatanu kodakondsus. Süütegu on toime pandud Eesti territooriumil, kui kasvõi üks mitmest osateost on toime pandud Eestis. Territooriumiks loetakse riigi piires olevat maismaad, sh saari, samuti kogu veeterritooriumi (akvatooriumi).

Territoriaalsuspõhimõte on üks karistusseaduse ruumilise kehtivuse aluspõhimõtteid, sest karistusvõim kuulub riigile ning territoorium on üks riigi eksistentsi aluseid. Kuna printsiip on otseselt seotud riigi suveräänsusega, siis tunnustab ka rahvusvaheline õigus seda enim. Menetlusökonoomia seisukohalt on territoriaalsuspõhimõte tähtsaim, sest kuritegu on kõige otstarbekam menetleda selle toimepanemise kohas.

Lipuprintsiip on territoriaalsuspõhimõtte täiendus. Lipuprintsiipi kohaldatakse, kui kuritegu pannakse toime laeval või õhusõidukil, mis asub väljaspool Eesti territooriumit (avamerel või võõra riigi jurisdiktsioonis). Ujuvterritooriumi põhimõtte kohaselt kehtib laeval või lennukis selle riigi karistusõigus, kelle lipu all ta sõidab. Rahvusvahelisest õigusest tuleneb, et laev või lennuk võib olla registreeritud üksnes ühes riigis, kes kannab ka vastutust selle sõiduki ja selle pardal toimuva eest ning on kohustatud kohaldama sellega seoses oma karistusvõimu. Printsiibi kohaselt on tähtis, et laev või lennuk sõidaks just Eesti lipu all, st ei piisa vaid sõiduki omandi kuulumisest Eesti kodanikule.

Kaitsepõhimõte

Printsiibi aluseks on vajadus kaitsta riigile olulisi õigushüvesid ka siis, kui neid ründab välismaal toimepandud tegu. Eeldatakse, et välisriigi karistusõigus ei suuda neid huvisid piisavalt kaitsta ning et oma teoga ei kahjusta isik üldse asukohariigi huve.

Kaitsepõhimõtet saab vaadelda kitsamas (riigikaitse põhimõte) ja laiemas tähenduses (passiivne natsionaalsuspõhimõte või individuaalkaitsepõhimõte). Laiemas tähenduses kehtib riigi karistusõigus nii oma kodanike kui ka riiklike huvide kaitseks, näiteks riigivastase süüteo korral.

Kaitsepõhimõte tuleneb karistusseadustiku §-st 9, mille kohaselt kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eesti karistusseaduse järgi esimese astme kuritegu ja kahjustab:

1. Eesti elanikkonna elu ja tervist – rahvusvaheliste õigushüvede vastu suunatud süüteod, süüteod rahva tervise vastu ja üldohtlikud süüteod;
2. Eesti riigivõimu teostamist ja kaitsevõimet – riigivastased kuriteod, aga ka kuriteod rahu vastu;
3. keskkonda – keskkonnavastased süüteod või sõjasüüteod.

Kaitsepõhimõtte puhul ei kehti identse normi põhimõte ehk piisab sellest, kui süütegu on karistatav Eesti karistusseadustiku alusel, mitte aga teo toimepanemise riigis.

Universaalsuspõhimõte

Universaalsuspõhimõte tähendab, et riigi karistusseadus kehtib kõigi süütegusid toime pannud isikute suhtes. Põhimõtte alusel pole oluline isikute elukoht, kodakondsus ega territoorium. Samuti pole oluline, kus ja kelle vastu süütegu toime pandi.

Universaalsuspõhimõte on sätestatud karistusseadustiku §-s 8.

Universaalsuspõhimõtte lisamisega oma karistusseadustikku annab riik teatud süütegude eest karistamise kõigile (st mis tahes riigile) vabaks ning seejuures saab endale sama õiguse. Sellised õigused ja kohustused tulenevad riikidevahelistest konventsioonidest.

Universaalsuspõhimõte on omapärane vaheala, mis märgib üleminekut klassikaliselt internatsionaalselt karistusõiguselt supranatsionaalsele. Riigiülene ehk supranatsionaalne õigus on otse rakendatav, st on olemas riikide õiguskordadest sõltumatud kohtud, millel on otsuste täitmiseks reaalne jõud.

Universaalsuspõhimõtet kohaldatakse ainult rahvusvaheliste kuritegude kohta (Eesti karistusõiguse järgi kas kuriteod või väärteod). Neid kuritegusid nimetatakse ka maailmakuritegudeks ja seejuures nimetatakse universaalsuspõhimõtet maailmaõiguse põhimõtteks. Maailmakuriteod kahjustavad rahvusvahelisi õigushüvesid, seetõttu on nende jälitamisest ning süüdlaste karistamisest huvitatud kogu tsiviliseeritud maailm. Maailmakuritegusid on 20 liiki, mille hulka kuuluvad näiteks narkokuriteod, majandussüüteod ja terrorism.

Sarnaselt kaitsepõhimõttega ei nõua ka maailmaõiguse põhimõte identse normi põhimõtet. Eesti võib oma karistusõigust kohaldada väljaspool oma territooriumi ka sel juhul, kui süütegu ei ole teokoha riigis kriminaliseeritud.

Süüteokoht

Ubikviteet

Süüteo toimepanemise koha kindlaks määramine on oluline eelkõige riigisisese karistusseaduse ruumilise ja isikulise välismaise kehtivuse seisukohtalt. Süüteo koha määratlemine annab vastuse näiteks küsimusele, kas kohaldada saab territoriaalsuspõhimõtet.

Süüteokoha kindlakstegemine võimaldab ka seaduse riigisisesel kohaldamisel määrata uurimis- ja kohtualluvus ning tuvastada materiaalõigusliku süüteotoimepanijate ringi, kui tegu ja koht ei lange kokku (distantsdelikt), tegu koosneb mitmest osateost (korduv jätkuv või vältav süütegu) jne.

Ubikviteedipõhimõte tuleneb karistusseadustiku §-st 11, mille kohaselt on süüteo koht igal pool, kus ilmnevad süüteokoosseisu asjaolud. Seisukohta on põhjendatud sellega, et kõik koosseisud kirjeldavad võrdselt teo ebaõigussisu ning ühe eelistamine teisele ei ole õigustatud.

Süüteokoht sõltub koosseisutüübist.

• Tegevusdelikti korral on süüteokoht seal, kus täideviija tegutses.

• Tegevusetuse korral on süütekoht seal, kus isikul oli kohustus ja võimalus tegutseda. Kui isikul oli võimalik valida mitme koha vahel, kus täita oma kohustust, siis on süüteokoht see koht, kus tal oli võimalik oma kohustust õigel ajal täita.
• Abstraktse ohudelikti korral on määrav üksnes abstraktse ohu loonud tegu, seejuures konkreetne tagajärg ei määra enam süüteo kohta. Näiteks on süüteokohaks koht, kus alaealist kallutati alkoholi tarvitama, mitte koht, kus alaealine päriselt alkoholi tarvitas ja seejuures joobeseisund tekkis. Konkreetse ohudelikti korral on süüteokoht nii teo kui ka koosseisupärase ohtliku olukorra saabumise koht.
• Transiitdelikti korral pannakse tegu toime ühes riigis, põhjuslik ahel läbib ka teist riiki ning tagajärg saabub hoopis kolmandas, seejuures on süütekoht nii teo kui ka tagajärje koht. Et transiitmaa oleks süütekoht, peab transiitteos endas olema koosseisutunnused (nt narkootilise aine vedu).
• Süütekoht saab olla ka koosseisupärase tagajärje saabumise koht. Tagajärjena ei saa aga käsitada kavatsetusdelikti kui kärbitud koosseisu korral kavatsetu realiseerumise kohta, vaid siiski koosseisupärase teo toimepanemise koht. Nt süüteokohaks väljapressimise korral ei ole koht, kus nõudja sai varalist kasu, vaid nõude esitamise koht.
• Katse korral on süüteokoht nii teokoht kui ka koht, kus materiaalse tagajärje delikt oleks pidanud saabuma. Formaalse delikti korral on aga süütekoht iga koht, kus täideti mõni koosseisutunnus. [1]

Distantsdelikt

Distantsdeliktiga on tegemist siis, kui tegu ja tagajärg on ajaliselt ning ruumiliselt lahutatud. Sellistel juhtudel loetakse süüteo kohaks nii teo kui ka tagajärje saabumise koht. Vaieldav on teokoha määratlemine abstraktse ohudelikti korral, sest kuigi ohu saabumist ei ole vaja tõendada, on oht siiski koosseisupärane tegu. Näiteks on abstraktseks ohudeliktiks narkosüütegu, mille süütekohaks loetakse teokoht, mitte aga koht, kus ilmnes oht või muu tagajärg. [1]