Rops
|
See artikkel räägib näidenditest; perekonnanime kohta vaata artiklit Rops (perekonnanimi) |
"Rops" ja "Rops aitab kõiki" on Boris Kaburi ulmenäidendid (lavastatud vastavalt Tallinna Draamateatris 1964 ja 1965; raamatuna ilmunud 1967), mis tõid lastekirjandussse 1960. aastate teadusmõtlemise, eeskätt küberneetika kui moodsa teadusharu tulevikuvõimalused.
Kuigi näidendeid kammitseb mõnevõrra õpetlik paatos ja moraali illustreerimise vajadus, oli ulmekirjandus 1960. aastatel žanr, mis võimaldas totalitaarses riigis allegooria abil väljendada seda, mida otse ütelda ei saanud.
Temaatika muuda
Näidendites on põimitud kaks tasandit: teaduslikkus, mis peegeldab toonast mõtteviisi, ja muinasjutulisus, mille tekitab argipäeva toodud kummaline küberorganism – inimesesarnane robottegelane Rops, kes kehastab teaduslik-tehnilise revolutsiooni unistust. Seda murrangulist epohhi – TTRi ajastut – iseloomustab teaduse fetišistlik positsioon ja teadlase enneolematult tugev roll ühiskonnas. "Ropsi" näidendite kui moodsate muinasjuttude sisuks on teadus, täpsemalt küberneetika, mille põhitõdesid lastele seletataksegi. Autor tõstatab tehnokraatiaga seotud eetilisi probleeme, selgitades inimese ja masina metafoorse suhte kaudu südametunnistuse valikuid, hea ja kurja olemust.[1]
Näidendite üks põhiteemadest seostub nõukogude koolikorralduse ja haridussüsteemiga, laiemalt ühiskonnakriitikaga, mis on suunatud bürokraatliku asjaajamise pihta. Tegelastena esitletakse kolme õppurit: eeskujulikku (Kersti), uuenduslikku (Jüri) ja laiska (Toits). Ühtlasi selgub, et nõukogudeaegne kool on aine- ja õpetajakeskne, reegliks on käskude täpne täitmine, jäik mõtlemine, kollektiivi hea nime eest seismine. Ropsi-näidendites võib näha nõukogudeaegse õppesüsteemi paroodiat, need rõhutavad robotliku, s.o bürokraatliku või skemaatilise mõtlemise absurdsust kui tolleaegset normi.[1]
Ropsi tegelaskuju muuda
Rops pole superkangelasest küborg, kelle mõtte- ja tundemaailm on inimese omast täiuslikumad, vaid teda on kujutatud liialdatult inimlikuna, humaanseid väärtusi hindava küberorganismina, kes tahab eranditult kõiki aidata ning püüab mõista, mis on hea ja halb. Paraku teeb välimuselt ühe tavalise Jüri-nimelise koolipoisiga identne robot alatasa midagi valesti ja see äratab kaastunnet. Masinlikud tõekspidamised ja skemaatiline tegutsemine on Ropsile tähtsamad kui teiste mure või õnnetus. Nagu üks tegelastest teda õpetab: "Sinu viga seisneb selles, et sa kõiki ühtviisi usud ja aitad. Aga inimesed pole ju ühesugused"[2]. Selgub, et välimusest üksi ei piisa, vaid tähtis on funktsioon. Võte, et masinal ilmneb mingi viga, käivitabki näidendi sündmustiku. Teadlase eksimus – unustada robotile südametunnistuserull monteerimata – on näiliselt pisiviga, kuid siiski tõsiste tagajärgedega. Repliigis "kui tal süda sees oleks…"[3] kõlab moraal inimese ja tehnika suhte kohta.
Lavastused muuda
Näidendeid lavastati nii Eesti kui ka paljudes Nõukogude Liidu, Ida-Euroopa ja Soome teatrites, samuti USA ja Austraalia eesti näiteseltskondades.
1982. aastal lavastas Ellu Puudist näidendi Eesti Televisioonis, näitlejateks Jaan Tombi nimelise rahvateatri lapsed.
Pärnu Endlas lavastati näidendid uusdramatiseeringuna pealkirja "Robot Robi" (2005) all.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Org, Andrus (2017). Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Kabur, Boris (1967). Rops. Rops aitab kõiki. – Kooli näitelava XI. Tallinn: Eesti Raamat, lk 75.
- ↑ Kabur, Boris (1967). Rops. Rops aitab kõiki. – Kooli näitelava XI. Tallinn: Eesti Raamat, lk 9.