Rooma õiguse retseptsioon

Rooma õiguse retseptsioon on Rooma õiguse uurimise ja leviku protsess keskaja Euroopas.

Rooma õiguse areng pärast Lääne-Rooma riigi lõppuRedigeeri

5. sajandil oli Rooma impeerium lagunenud kaheks, Lääne-Rooma riik oli germaani soost vallutajate võimu all. Rooma õigus jäi siiski kehtima Rooma elanikkonna suhtes. Rooma õigus mõjutas vallutajate õigust ja barbarite õigused omakorda Rooma õigust. See viis õiguste segunemiseni. Rooma riigi idaosas, Bütsantsis, arenes Rooma õigus oma rada. Justinianuse kodifikatsioon püsis kogu Bütsantsi õiguse alusena. Elu muutus ja paratamatult oli tarvis teha muudatusi ja kohandamisi seadustekogus. Töötati ümber Corpus iuris civilise osad, muutes neid lühemaks ja lihtsamaks. Esimene selline Bütsantsi kodifikatsiooniline teos oli "Ecloga". Teine, täielikum on juba Procheironi välja antud "Basileios". Veelgi põhjalikum oli Leon IV Targa ajal lõpuni töötatud "Basilica", mis koosneb 60 raamatust, on kirjutatud kreeka keeles ja ühendab Justinianuse kodifikatsiooni kõik osad lühendatult tervikuks.[1]

Retseptsiooni ulatus EuroopasRedigeeri

Ajalooliselt kasvas Mandri-Euroopa õigussüsteem välja peamiselt keskaegsest Rooma õigusest.[2] Traditsiooniline keskaegne Rooma õigus mõjutas Inglismaa ja endiste Inglismaa koloniaalalade, sealhulgas Ameerika Ühendriikide õiguse kujunemist.[3]

Lääne-Euroopa nii poliitilises kui ka sotsiaalses elus toimusid muudatused: riigid püüdsid luua tugevat keskvõimu kuningaga eesotsas ja feodaalkord lagunes. Majanduslik elu elavnes, kohalik õigus ei suutnud seda reguleerida ning antiikõigus tuli kohandada kõrgkeskaja oludega.[4] See protsess algas Itaalias, kandus üle Hispaaniasse ja Prantsusmaale, haarates enamiku Lääne-Euroopa maid. Inglismaal Rooma õiguse retseptsiooni ei toimunud, sest seal tõusis esile üldine õigus, mis loodi kuninglike kohtute tegevuse tulemusena.[5]

Saksamaal võeti Rooma õigus kasutusele viimasena ja seda rakendati seal kõige ulatuslikumalt, sest saksa rahvuse Püha Rooma riik luges end Rooma impeeriumi järglaseks.[5] Saksamaal toetuti peamiselt juba välja arendatud ja teaduslikult läbi uuritud Rooma õigusele.

15. ja 16. sajandil oli Rooma õigus koos kanoonilise õigusega, nende allikaks olid Corpus iuris civilis ja Corpus iuris canonici. [6]

Retsipeeritud tekstidRedigeeri

Retsipeeritud Rooma õiguse allikaks oli Corpus iuris civilis. Rooma õigust võis rakendada vaid siis, kui kohaliku õiguse sätted seda küsimust ei lahendanud. Kuivõrd toona Euroopas käibinud õigus oli suhteliselt puudulik, oli Rooma õigusel suur roll.[7] Retseptsioon haaras eraõigust, sest riigi-, kriminaalõiguse ja protsessiõiguse alal olid keskajal välja töötatud uued seadused või rakendati tavaõigust. Retsipeeritud Rooma õigus oli mõeldud täitma praktilisi ülesandeid. Õigusteadlased uurisid ja tõlgendasid vanu allikaid nii, et need sobiksid nende kaasajal kasutamiseks.[6] Kuulsaim kodifikatsioon retseptsiooniajast on Constitutio criminalis Carolina 1532. a. Selles on põimunud Rooma ja Saksa kriminaalõigus ja kriminaalprotsessiõigus.[8]

Retseptsiooni etapidRedigeeri

Rooma õiguse retseptsioon Euroopas on pidev, läbi sajandite toimuv protsess, mille arengus eristatakse mitut arenguetappi:

  1. Glossaatorite koolkond – 12.–13. saj;
  2. Kommentaatorite ehk postglossaatorite koolkond – 14.–15. saj;
  3. Humanistlik jurisprudents – 16. saj;
  4. Praktiline vool – 16.–17. saj;
  5. Ratsionalistlik loomuõigus – 18. saj;
  6. Ajalooline koolkond – 19. saj.[9]

ViitedRedigeeri

  1. E: Ilus (2005). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem. Lk 50–52. 
  2. F. Wieacker. (1981). The Importance of Roman Law for Western Civilization and Western Legal Thought. Boston College International and Comparative Law Review. Lk 258. 
  3. F. Wieacker (1981). The Importance of Roman Law for Western Civilization and Western Legal Thought. Boston College International and Comparative Law Review.. Lk 4. 
  4. H. Hattenhauer (2007). Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura. Lk 273–274. 
  5. 5,0 5,1 E. Ilus (2005). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem. Lk 52–53. 
  6. 6,0 6,1 E. Ilus (2005). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem. Lk 53. 
  7. E. Ilus (2005). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem. Lk 50–53. 
  8. Raul Narits (2004). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn: Juura. Lk 57. 
  9. E. Ilus (2005). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem. Lk 54–56.