Rautamine
Rautamine on veoloomade (peamiselt hobuste ja härgade) kapjade ning sõrgade tugevdamine raudadega. Rautatud kabjad-sõrad kulusid aeglasemalt, samuti vähenes looma libisemisoht. Rauad kinnitati kapjade-sõrgade külge vastavate naeltega.
Hobustele pandi hobuserauad ja veistele härjarauad. Eesti külas rautas loomi külasepp, kes valmistas ka rauad-naelad.[1]
Härja rautamine muuda
Härga rautati pooliku hobuseraua kujulise rauaga ning see löödi ühe, harvemini kahe sõra alla. Härja rautamine toimus tavaliselt enne talve, libedate teede tulekul. Teadaolevalt levis Eestis härjarautamine laiemalt alles 18. sajandil[2].
Hobuse rautamine muuda
Liikumise juures hobuse kabja väline, sarvest koosnev kaitsekiht kulub ning selle taastamiseks kasvatab hobune pidevalt uut sarve juurde. Kabja kulumine ja juurdekasv on harilikult tasakaalus ainult looduses vabalt elavatel metshobustel. Kodustatud hobused liiguvad tihti kabjale ebasoodsalt kõval pinnal ning nende sarvkabi kulub rohkem kui jõuab juurde kasvada. Sel põhjusel vajavad kodustatud hobused kabjaraudu.
Rautamisega võib :
- kaitsta kapja liigse kulumise eest
- säilitada õige kabja kuju, jala asend ja käigud
- muuta jala ebaõiget asendit, valet kabja kuju ja käigu vigu
- suurendada veojõudu ning libedal kõndimise võimet.
Esimesed kabjarauad saab hobune vastavalt vajadusele, kuid tavaliselt mitte enne kolmandat eluaastat. Rautamiste vahede pikkus sõltub erinevatel hobustel kabja omadustest, hobuse töökoormusest ja ka ilmastikust. Looma liigeste ja kõõluste ülekoormuse ning lonkamise vältimiseks tehakse rautamist ja värkimist piisava tihedusega - 4 kuni 8 nädala tagant. Sepp või hoburautaja:
- hindab kapjade seisukorda
- puhastab ja värgib kabja;
- valib sobiva raua tüübi;
- valmistab uue või korrigeerib olemasoleva raua;
- rautab kabjad kasutades kuum-, külm- või ravirautust.
Vanimad andmed hobuse rautamisest Eestis pärinevad 11.-12. sajandist (hobuseraua leiud). Kodused tööhobused oli aga mõnikord veel 19. sajandilgi rautamata[3].
Viited muuda
- ↑ Arvi Ränk. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 175
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 42
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon. Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS. Tallinn. 2007. lk 38