Raadiopeilingaator
Raadiopeilingaator on seade, mis määrab raadiosignaali allika suunda.[1] Raadiopeilingaatori ajalugu algas 1888. aastal, kui Heinrich Rudolf Hertz detsimeeterlainetega eksperimenteerides avastas, et antennid töötavad eri suundades eri moodi.[2]
Raadiopeilingaatorit kasutatakse lennunduses ja laevanduses, sõjanduses, teaduses (raadioastronoomias, taevakehade, satelliitide ja kosmoselaevade asukoha määramiseks) ning raadiosignaalide leviku ja häirete uurimiseks.[3]
Osad
muudaTänapäeva raadiopeilingaatori põhilisteks osadeks on antennisüsteem, raadiovastuvõtjate süsteem, digitaalse töötluse seade ja indikaator ehk väljundseade.[4] Struktuuriskeem on kujutatud joonisel.
Antennisüsteem
muudaAntennisüsteem võib koosneda ühest või mitmest antennist, mis on paigutatud teatud loogika järgi:
- Kui antennid seada ringi või üksteise kohale, toob see kaasa suunadiagrammi kitsenemise vertikaalsuunas[5].
- Kui antennid seada ühte horisontaalsesse tasapinda, siis väheneb suunadiagrammi laius horisontaaltasapinnas[5].
- Kui antennid paigutada nii vertikaal- kui horisontaaltasapinda, siis suunadiagramm muutub kitsamaks nii vertikaal- kui horisontaaltasapinnas, võrreldes ühe antenniga saadud diagrammiga[5].
Antennisüsteemis kasutatakse raam-, varras-, koonus-, suund- ja muid antenne.
Raadiovastuvõtja plokk
muudaRaadiovastuvõtja plokk selekteerib, võimendab sisendsignaali ja muundab selle sagedust. Kõige sagedamini kasutatakse raadiopeilingaatorites piiratud sisendkanalite arvuga raadiovastuvõtja plokki, tavaliselt üks kuni kolm kanalit. Vastuvõtja ploki väljunditest loetakse analoogsignaal vahepealsel sagedusel ja antakse digitaaltöötluse plokki.[3]
Digitaaltöötluse plokk
muudaDigitaaltöötluse plokk saab raadiovastuvõtja ploki väljundist analoogsignaali, mis teisendatakse digitaalsignaaliks vastavalt valitud peilimise meetodile (amplituudi-, faasi- jm. meetodid) ja vastavalt arvutustele määratakse raadiosignaali allika asimuut. Digitaaltöötluse ploki ülesannete hulka võib ka kuuluda signaalide spektraalanalüüs ja digitaalne demodulatsioon või dekodeerimine.[3]
Indikaatoriplokk
muudaIndikaatoriplokk näitab saadud raadiopeilingatsiooni tulemusi operaatorile arusaadaval moel. Plokk võib olla tehtud ka näiteks personaalarvutist, mida lisaks resultaatide näitamisele ja spektraalanalüüsile võib kasutada aparaatide töö juhtimisel või näiteks peilimise tulemuste andmebaasiks. Peilimise resultaate näidatakse joon- või ringdiagrammil.[3]
Peamised karakteristikud
muudaRaadiopeilingaatori olulisemateks tunnusteks on:
Peilimise täpsus
muudaRaadiopeilingaatori täpsuse määrab peilimise nurkmõõtemääramatus, ehk peilimiste ruutkeskmine hälve, mis näitab, kui palju erineb saadud nurk tõelisest (reaalsest) nurgast.[3] Täpseks peilingatsiooniks loetakse mõõtmist täpsusega alla 1°, suure sagedusvahemiku juures (üle 100 MHz). Mida kõrgem on sagedusvahemik, seda väiksem on peilimise nurkhälve. Väiksematel sagedustel (kuni 100 MHz) täpsus halveneb[1].[3]
Tundlikkus
muudaPeilingatsiooni tundlikkus on raadiopeilingaatori võime väljundis pinget muuta sõltuvalt suunadiagrammi asetuse muutumisest objekti suhtes. Praktiliselt rääkides, tundlikkus näitab raadiopeilingaatori võimet peilida vähevõimsaid või kaugeid signaaliallikaid.[3] Mida suurem on väljundi pinge muutus antud nurga muutuse puhul, ja mida suurem on sagedus, seda suurem on ka tundlikkus.[6]
Mürakindlus
muudaMürakindlus näitab raadiopeilingaatori võimet töötada erinevate mürade mõju all, seejuures säilitada näidu täpsust antud piirides.[6] Raadiopeilingaatori mürakindluse määrab tema raadiovastuvõtja osade mürakindlus, ruumiline selektiivsus[7] (selektiivsus on võime eristada õiget signaali piisavalt väikese müraga, kui samal ajal teised sarnased signaalid segavad). Mürakindlus sõltub antenni konstruktsioonist, väljundseadme tüübist, töötluse meetodist ja adaptatsioonist antud olukorra mürale. Mürakindluse olulisteks faktoriteks on veel mittetundlikus väljade moonutusele, mittetundlikkus polarisatsioonivigadele, mittetundlikkus mittekoherentsetele häiretele peilitavas sageduskanalis.[3]
Kiirus
muudaRaadiopeilingaatori kiiruseks nimetatakse miinimumaega, mis kulub raadiopeilingaatori seadistamiseks antud sagedusele ja peilingu leidmisele. Raadiovastuvõtja seadistamine mingile sagedusele võib võtta 10–100 ms.[3] Raadiopeilingaatori kiirus on väga oluline parameeter tema kasutamisel. Üldiselt, kiiruse suurendamiseks võib kasutada kiiresti häälestatavaid raadiovastuvõtjaid, vähendada antennielementidest signaali võtmisele kuluvat aega, vähendada antennielementide arvu, vähendada arvutuste hulka (kompromissina peilingatsiooni lahutusvõimele)[3].[4]
Töösageduste vahemik
muudaIgal raadiopeilingaatoril on oma töösageduste vahemik, milles ta suudab peilida nõutud parameetritega. Leidub raadiopeilingaatoreid, millel on väga lai sagedusvahemik – kilohertsidest kümnete gigahertsideni.[3]
Lahutusvõime
muudaVeel üks raadiopeilingaatori oluline parameeter on lahutusvõime, st. võime eristada peilimisel erinevaid raadiosaatjaid, kui neil on lähedased parameetrid. Lahutusvõimeid on kaks:
- Sageduse lahutusvõime määrab sisendi faasimüra ja signaali digitaalse töötluse keerukus.
- Nurk θ (sisendi nurkkoordinaat): minimaalne erinevus nurkades kahe lähedase objekti vahel, kui muud parameetrid on samad[3].[6]
Peilitava signaali tüüp
muudaSee parameeter määrab, mis tüüpi raadiosignaali allikaid ollakse võimeline peilima. Variandid on näiteks impulsssignaalid ilma modulatsioonita, pidevsignaalid ilma modulatsioonita, nurkmodulatsiooniga impulsssignaalid, nurkmodulatsiooniga pidevsignaalid, lineaarse sagedusmodulatsiooniga impulsssignaalid.[4] Peilitava signaali tüüp on otseselt seotud sisendi sagedusvahemikuga ja kiirusega. Mida suurem on peilingaatori sagedusvahemik, seda suurema sagedusvahemikuga ja seda lühiajalisemaid signaale on võimalik peilida.[3]
Raadiopeilingaatori tüübid
muudaOn mitu meetodit, kuidas saada informatsiooni signaaliallika suuna kohta (peilida). Raadiopeilingaatori tüüp sõltub peilingatsiooni meetodist. Tüüpe on erinevaid: vastavalt vastu võetava signaali uuritavale parameetrile jagunevad peilingaatorid amplituud-, faasi- ja amplituudi-faasipeilingaatoriteks. Tavaliselt kasutatakse raadiopeilingaatorites amplituudi- või faasimeetodit. Vastavalt saatjast info saamise meetodile jagunevad peilingaatorid ühekanalisteks ja mitmekanalisteks (peilingaator suudab korraga vastu võtta vastavalt ühe või mitme erineva sagedusega raadiosignaali).[8]
Amplituudraadiopeilingaator
muudaAmplituudimeetod peilimiseks põhineb suundantennide kasutamisel. Nurkkoordinaadi muutumine on seotud signaali amplituudi muutumisega antenni väljundis. Amplituudimeetodiga peilimiseks kasutatakse antennisüsteemi, millel on üks või mitu selgesti eristuvat miinimumi või maksimumi. Selle meetodiga võib peilida nii käsitsi (keerates antenni ja kuulates signaali valjust) kui ka automaatselt.
Tänapäeval kasutatakse mitut amplituudimeetodit: maksimumi, miinimumi, võrdluse, võrdsete
signaalide meetod.
Maksimumi meetodi puhul on suundantenn suunatud täpselt signaaliallikale hetkel, kui vastuvõetava
signaali amplituud on maksimaalne. Praktiliselt kasutatakse maksimumi meetodit ultralühilainete
sagedusvahemikus.
Võrdsete signaalide meetodi puhul võrreldakse kaht signaali, mis saadakse samast allikast kahe eri
suundantenniga. Antennide suunanurgad erinevad väikese nurga võrra, seega kui antennidest loetud
signaalid on võrdsed, on signaaliallikas antennide vahel.[4]
Faasiraadiopeilingaator
muudaFaasimeetod peilimiseks põhineb elektromagnetlainete faaside erinevuse mõõtmisel erinevates
antennides.[4]
Faasimeetodi eelis on suhteliselt suur mõõtmistäpsus, puudusteks on fakt, et tulemus ei ole üheselt
määratud ja võimetus eri signaaliallikaid eristada.
Faasimeetodiga peilimise üheks variandiks on Doppleri peilingaator, mis põhineb Doppleri efektil, samuti kvaasidoppleri peilingaator. Doppleri efektil põhineval raadiopeilingaatoril on head omadused:
- Ruumiline selektiivsus – mitmelt saatjalt tulevad signaalid ei lähe omavahel segamini
- Hea tundlikkus
Doppleri raadiopeilingaatori puuduseks on teatud ajaline viide, mis kulub peilingu leidmisele.[3]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 Krivitskij, B.H. (1979). Spravochnik po radioelektronnym sistemam. Lk 368.
- ↑ Kratschmer, Gerhard (2000, 2001). Introduction into Theory of Direction Finding. Radiomonitoring and Radiolacation. Lk 85-101.
{{cite book}}
: kontrolli kuupäeva väärtust:|year=
(juhend) - ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 Rembovskij, A.M (2010). Radiomonitoring. Lk 294-370.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 ""Tehnicheskie harakteristiki"" (PDF).[alaline kõdulink]
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Tehnicheskij slovar". Diagramma -naprawlennosti antenny Originaali arhiivikoopia seisuga 13. august 2020. Vaadatud 23. aprillil 2013.
{{cite web}}
: kontrolli parameetri|url=
väärtust (juhend) - ↑ 6,0 6,1 6,2 Sosulin, Ju.G. (1992). Teoreticheskie osnovy radiolokacii i radionavigacii.
- ↑ Dmitrij Storozhenko. ""Konstruirovanie priemnyh antenn na osnove fazirovannyh antennyh reshetek (FAR) iz aperiodicheskih ramok tipa 'flag'"".
- ↑ "Radiopeilinagtory".