Pygmalion

Donizetti ooper

"Pygmalion" (originaalis Il Pigmalione) on Gaetano Donizetti lüüriline stseen (scena lirica) või ooper ühes vaatuses tundmatu libretisti tekstile, mis lähtus Antonio Simeone Sografi libretost Giovanni Battista Cimadori teose "Pimmalione" (1790), Jean-Jacques Rousseau "Pygmalioni" (1762) ja Ovidiuse luuleteose "Metamorphoses" X raamatu järgi. Sama Sografi teksti oli varem kasutanud helilooja Bonifacio Asioli oma samanimelise ooperi komponeerimisel (1796).

Ajalugu

muuda

19-aastane Donizetti kirjutas oma esimese ooperi 1816. aastal kui oli Bologna Muusikaakadeemia kompositsiooni üliõpilane Stanislao Mattei juhendamisel. Partituuri viimasel leheküljel on kirjas, et ta alustas tööd 15. septembril ja lõpetas selle 1. oktoobril veidi enne kella kahte öösel. Donizetti esimene õpetaja ja talle Akadeemias üliõpilaskoha organiseerinud Johann Simon Mayr oli septembris külastamas Bolognat ja Donizetti tahtis kuulsale maestrole demonstreerida, et on võimeline ooperit komponeerima. Kogu loo keskmes on tenor. Soprani osalemine piirdub ainult lõpustseeniga.

Ettekanne

muuda

Ooperit ei lavastatud kordagi helilooja eluajal, ega ka mitte 19. sajandil. Esimene etendus toimus alles 13. oktoobril 1960 Donizetti kodulinnas Bergamos Teatro Gaetano Donizettis Festival delle novità raames. Rolle esitasid Doro Antonioli (Pigmalione, tenor) ja Orianna Santunione-Finzi (Galatea, sopran). Dirigeeris Armando Gatto.

Hiljem on ooperit esitatud juhuslikult Luganos (1974), Umbrias (1990), New Yorgis (2018) ja Chicagos (2018).

Helisalvestised on aastatest 1963, 1974, 1990 ja 2017.

Süžee

muuda

Tegevus toimub ammustel aegadel Kreeta kuninga palees. Kreeta kuningas Pigmalione soovib pühendada oma elu ainult kunstile ja loobub kontaktidest naistega. Ta hakkab vestma ideaalset naise ilu väljendavat skulptuuri. Kui kuju on peaaegu valmis, mida ta nimetab Galateaks, haarab teda taas suur huvi naissoo vastu, sest kujult vaatab vastu ilu ja täiuslikkus. Ta tunneb, et ei saa kuju päris valmis vormida, kuna peab seda nüüd elavaks olendiks, sest talle näib, et kuju käed liiguvad. Ta ei taha oma tööriistadega Galateale haiget teha. Meeleheitel kutsub ta appi armastusjumalanna Aphrodite ja palub tal muuta Galatea skulptuur elavaks inimeseks. Välk lööb kujusse. Aphrodite äratab Galatea ellu. Galatea armub kohe kuningasse ja mõlemad vannuvad igavest armastust.

Muusikalood

muuda
  • Pigmalione aariad „Voi che intirno a me vi state”; „Incerto, dubbioso”; „Ah! Che veggio!; „Da smania e furor”; „Ciel pietoso”
  • Pigmalione ja Galatea duett „Ah senti mio bene”

Allikad

muuda
  • Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini, Portland, London, 1994
  • William Ashbrook. Donizetti and His Operas, Cambridge University Press, 1982
  • Bongiovanni. Donizetti Il Pigmalione CD, Bologna, 1990