Punapaju

Punapaju (Salix purpurea) on põõsa liik paju perekonnast.

Nomenklatuur

Liigi kirjeldas Linnaeus 1753.

Levik

Eestis on pärismaine.

Punapaju looduslik levila hõlmab Põhja-Aafrika ning Euroopa ja Aasia parasvöötmepiirkonnad (Hispaaniast Jaapanini ja Iirimaast ning Skandinaaviast Kesk-Aasiani).

On introdutseeritud Põhja-Ameerikasse.

Välimus

Punapaju on peente okstega põõsas kõrgusega 2–4 (kuni 10) m, sagedamini umbes 1 m. Koor on seest sidrunkollane, väljastpoolt mõnikord hallika kirmega. Oksad on painduvad, paljad, siledad, valge sileda puiduga, mis õhu käes ei kolletu.^[1]

Pungad on 3–5 mm pikkused, ligihoidvad, punakaspruunid (õiepungad kollased), sageli vastakud, paljad. Abilehti on harva, need on lineaalsüstjad, 1,5–1,8 cm pikkused, saagjad, langevad vara. Lehed on tihedad, vahelduvad või vastakud, 3–13 cm pikkused (teisendil helix lühemad, teisendil lambertiana pikemad), 0,8–1,5 cm laiused, kitsas-äraspidimunajad või äraspidisüstjad, tavaliselt ogaja tipuga, õhukesed, õrnsinakashallid või hallikasrohelised, harvem mõlemalt poolt puhasrohelised (teisendil virescens), pärast kuivatamist mustendavad, üsna kibeda maitsega, terve servaga või ülalt teravsaagja servaga, noored lehed nõrgalt karvased, küpsed lehed täiesti paljad, rootsud 3–6 mm pikkused.^[2]

Urvad külgmised, eemalehoidvad, tihedaõielised, silindrilised, emasurvad mõnikord kitsassilinderjad, 2,8 cm, läbimõõduga 2–4 mm. Õiesoomused on isasurbadel äraspidimunajad, kahvatud, ülalt tumedamad, emasurbadel piklikud, punakad, ülalt peaaegu mustad, siidkarvased. Tolmukaid on õies kaks, need on kokku kasvanud, kuni 3,5 mm pikkuste karvaste niitidega, neljapesalise purpurse mustana paistva tolmukotiga ja üksiku tagumise piklikmunaja meenäärmega.

Sigimik on istuv, väga lühike, sirge või kõver ja poolrippuv, algul hall, hiljem tumepunane, munajas; emakad väga lühikesed, punased, kaheosalised või hiljem neljaosalised, lahknevad.

Õitsemine ja viljumine

Õitseb märtsis kuni mais enne lehtede puhkemist või peaaegu samaaegselt sellega.

Viljub mais kuni juulis.

Kasvukohad

Kasvab veekogude ja kraavide kallastel, niisketel aasadel, liivadel, keset põõsaid.

Kasvutingimused

Kergesti paljundatav pistikutega. Külmakindel. Elab kuni 30 aastat.

Koostis

Koores on rohkem salitsiini (0,6–1,5%) kui teistel pajuliikidel, kuid vähem tanniine (2–7%).

Kasutamine

Punapajul on painduvad, peened ja valged vitsad, mida kasutatakse peenevitsaliste korvide punumiseks.

Sobib hekkideks ja kaldanõlvade kindlustamiseks.

Kibedate lehtede tõttu kariloomad punapaju ei söö.

Viited

↑ В. Л. Комаров (toim). Флора СССР. В 30 т., М.—Л.: Изд-во АН СССР 1936, kd V, lk 153.
↑ В. Л. Комаров (toim). Флора СССР. В 30 т., М.—Л.: Изд-во АН СССР 1936, kd V, lk 153.

Välislingid

Punapaju andmebaasis eElurikkus

[1] В. Л. Комаров (toim). Флора СССР. В 30 т., М.—Л.: Изд-во АН СССР 1936, kd V, lk 153.

[2] В. Л. Комаров (toim). Флора СССР. В 30 т., М.—Л.: Изд-во АН СССР 1936, kd V, lk 153.

[1]

[2]