Puitpõrand

Puitpõrandaks peetakse mistahes põrandaid, mis on valmistatud puidust, nii struktuursetel kui ka esteetilisel eesmärkidel. Puit on kasutatuim põrandakattematerjal ja seda on erinevates stiilides, värvides kui ka liikidest. Puitpõrandaks loetakse ka kiviseljalt valmistatud põrandaid, kuigi seda ei toodeta otseselt puidust. Puitprofiiliga, kuid muudest materjalidest valmistatud põrandaid puitpõrandaks ei loeta.^[1]

Täispuit muuda

Täispuitpõrandad koosnevad laudadest, mis on puutüvest monoliitselt välja saetud. Algselt kasutati selliseid laudu konstruktsiooni jäigastamise eesmärkidel, näiteks neid löödi abitaladena viltuselt puitkarkassi külge, toetamaks konstruktsiooni. Nüüdisajal on populaarsust kogunud betoonist ja muudest materjalidest aluspõrandad, kuid täispuit on jätkuvalt laialt levinud. Täispuitpõrand on puitpõranda liikidest kõige kulumiskindlam ning lisaks saab seda lihvida korduvalt. Tuleb tihti ette, et originaalne täispuitpõrand on siiani kasutusel mitusada aastat vanades majades – selliseid näiteid leiab arvukalt nii Uus-Inglismaalt, Ida-Kanadast kui ka kõikjalt Euroopas.^[2]

Tootmine muuda

Tootmisprotsess on tavaliselt selline, et palgist saetakse välja lafetid, mis kuivatatakse. Seejärel saetakse kuivatatud lafettidest täispuitpõrandalaua toorikud. Sõltuvalt soovitud puidumustri efektist põrandal, saetakse laudu palgist välja mitmel viisil, peamiselt tangentsiaalselt või radiaalselt. Kuivatatud toorikud lõigatakse tehases hoolikalt soovitud mõõtmetesse. Põrand monteeritakse kas kohapeal või tehases. Tuleb hoolikalt jälgida, et puit hoiustamisel ei kahjustuks niiskuse käes.^[2]

Täispuitpõrandalaudadel on ka valik patenditud omadusi. Näiteks paljudel toodetel jooksevad alumisel poolel sooned, nimelt kompensatsioonisooned, mis on mõeldud vähendamaks aja jooksul kõmmeldumist ja äärte üles/alla kaardumist. Väärispuidust põrandalaudu toodetakse peamiselt 19 mm (0,75 tolli) paksusena, millel on punnühendus (tongue and groove).^[2]

Tööstuslik puit muuda

Tööstuslik puit hõlmab kahte või enamat omavahel ühendatud puidukihti. Tüüpiliselt tööstuslikul puitpõrandamaterjalil on pealmiseks õhukeseks kihiks väärispuit (tavaliselt 3 mm) ning alumine toestav kiht on odavamast ebakvaliteetsemast puidust või vineerist. Põrandalaua jäikust tõstetakse sellega, et alumised kihid asetatakse üksteise peale risti, mis teeb selle väga kasutuskindlaks ja vastupidavaks. Tööstuslik põrandalaud on odavam ja laiemate kasutusvõimalustega kui täispuidust põrandalaud. Tööstuslik puitpõrand on kõige tavalisem põranda liik Euroopas ja kasvava populaarsusega Põhja-Ameerikas.^[2]

Kuivsaetud muuda

Selles tootmisprotsessis hoitakse materjali madalas niiskuses ja kuivatatakse aegamööda, et saada niiskus puidurakkudest välja. See vähendab riski, et materjalil tekivad ajapikku niiskuskahjustused. Kuivatatud lafette saetakse samal viisil kui täispuitlaudu, kuid tehakse õhemad lõiked, millest saab parkettmaterjali pealmise kihi, mis on täispuidule identse profiiliga. Sellisel viisil valmistatud puitpõranda materjal on tööstuslikest puitpõranda materjalidest kalleim, kuid see-eest kvaliteetseim ja tugevaim.

Spoonitud vineermaterjal muuda

See protsess hõlmab palgi läbikeetmist vees. Pärast seda hakatakse palki tugeva teraga piltlikult öeldes väljastpoolt sissepoole keereldes koorima. Tulemuseks on õhuke puiduleht ehk spoon. Seejärel pressitakse ja liimitakse üksteisega risti olevad spoonikihid tasaseks kokku kõrge surve all. Tulemuseks on soovitud paksusega vineer. Sellisel materjalil on suurem risk väänduda kui täispuitlaudadel.

Viilutatud vineermaterjal muuda

Materjali tootmisprotsess sarnaneb sellega, kus puitu spoonitakse. Kuid selle asemel, et palki koorida pöörleval moel, saades ühe jätkuva pika spoonilehe, siis selle tehnikaga palk hööveldatakse tasapinnaliselt piki palki õhukesteks puidulehtedeks. Hööveldatud puidulehed läbivad samasuguse töötlemise kui spoonitud puitleht, mille järel asetatakse viilud üksteise järgi hoolikalt lõigatud järjekorras kõrvuti saades täispuidusarnase profiiliga kattematerjali. Selline protsess on kulukam ja töömahukam, kui spoonimine, kuid odavam kui saetud.

Paigaldussüsteemid muuda

Puitpõrandaid saab valmistada mitmesuguste paigaldussüsteemidega.

Punnühendus – ühel plaadi küljel ja ühel otsal on soon, teisel pool ja otsal on punn (väljaulatuv puidu osa mööda serva keskpunkti). Punn ja soon sobituvad tihedalt kokku, seega ühendavad ja tasandavad plaate ning pole ühest küljest nähtavad. Punnühendusega põrandakatet saab paigaldada ka liimiga (nii tööstusliku kui täispuitu), ujuvalt (tööstuslikule puidule) või naeltega (pole soovitatav tööstuslikule puidule).^[3]
Liimivaba Woodloc-ühendus – põrand sarnaneb punnühendusega põrandaga, kuid selle asemel, et asetada otse soonde, peab plaat olema kallutatud või tapitud sobima modifitseeritud soonde. Põranda paigaldamisel ei kasutata liime, mis muudab plaadi kasutamise lihtsamaks. See süsteem ei kehti mitte ainult tööstuslikele puitpõrandatele, vaid ka tööstuslikule bambusparketile ja ka väikeses osas täispuidule. See sobib hästi kodukasutajatele ja paigaldamine pole keerukas.^[3]
Põrandaühendussüsteem – ühendussüsteemide valik on lai, kuna neil on väga spetsiifilised tootmistehnikad. Üldpõhimõtteks on panna nelja külje sooned, millel on eraldi, üksteisega ühendamata tükk, mis asetatakse kahe plaadi soontesse, et neid ühendada. Ühendamiseks kasutatud tükk võib olla valmistatud puidust, kummist või plastist. See paigaldussüsteem võimaldab paigaldada erinevad materjalid (nt puit ja metall), kui neil on sama ühendus.^[3]
Puidust põrandakatet saab paigaldada ka liimides. See on eriti populaarne meetod täispuidust parkettpõrandate paigaldamiseks betooni aluspõrandatele. Aluspõrandale asetatakse mastiksikiht, kasutades keraamiliste plaatide paigaldamiseks sarnaseid riste. Seejärel asetatakse puidutükid liimi peal ja valatakse põranda moodustamiseks tasaseks. Sageli vajab parkettpõrand pärast liimimist uuesti lihvimist ja üleviimistlemist puidutükkide ebamäärase struktuuri tõttu.^[3]
Ujuvpõrand on põrandalahendus, kus põrand ei ole jäigalt kandekonstruktsiooniga ühendatud. Soojustus ja heliisolatsioon on paigaldatud kandekonstruktsioonile ning aluspõrand "ujub" selle peal. Ujuvpõrandate mõte on saavutada võimalikult lihtsalt, kiirelt ja soodsalt uus põrand toomata liigniiskust elamisse. See on lihtsaim moodus saavutada olemasolevast soojem ja helikindlam põrand. Ujuvpõranda lahendust kasutades on koormus inimese liigestele väiksem võrreldes tavapäraste põrandalahendustega. Ujuvpõrandate planeerimisel tuleb jätta põrandaplaatide vahele paisumisruum. Kindlasti tuleb jätta vuugid põranda ja seina vahele, mida saab vajadusel täita elastse hermeetikuga.^[3]

Viimistlus, lihvimine muuda

Viimistlus on põrandale paigaldatud lakilaadne kiht. Iga viimistlusviis toob puidule oma väljanägemise ja ka veidi erineva kaitse taseme. 1960-ndate keskpaigani paigaldatud puitpõrandad olid tõenäoliselt viimistletud lakkide või šellakitega. See on üsna lihtne kontrollida. Leidke põrandale ebatasane koht ja pühkige pinda mündi või muu terava esemega. Kui eralduvad viimistluskihilt helbed, on see ilmselt šellak või lakk.^[4]

Tänapäeval on põrandate viimistlemiseks palju võimalusi.

Õlimodifitseeritud uretaan on üldiselt kõige tavalisem pinnaviimistlus ja seda on lihtne kasutada. See on naftabaasil koos sünteetilise vaigu, plastifikaatorite ja muude kilet moodustavate koostisosadega, mis toodavad vastupidavat niiskuskindlat pinda. See on lahustipõhine polüuretaan, mis kuivab umbes kaheksa tundi. Seda tüüpi viimistlusvahendid on vananevad ajaga ja on saadaval erinevates läike kihtides.^[4]
Niiskuskindel uretaan on lahustipõhine polüuretaan, mis on vastupidavam ja vastupidavam kui muud pinnaviimistlused. Need viimistlusained on äärmiselt raskesti paigaldatavad, neil on tugev lõhn ja seda on soovitatav paigaldata ainult professionaalil. Seda tüüpi viimistlemist viiakse läbi, imedes õhust niikust, mis muudab kihi tugevaks. Kuumtöötlusprotsess sõltub suuresti õhuniiskusest.^[4]
Veepõhine uretaan, mis koosneb sünteetilisest vaigust, plastifikaatorist ja muudest kile moodustavatest koostisosadest, mis toodavad vastupidavat niiskuskindlat pinda. Neil on pehmem lõhn kui õli modifitseeritud viimistlus ja nad kuivavad umbes kaks kuni kolm tundi. Veepõhised uretaanid on üldiselt kallimad.^[4]
Rootsi viimistlus on alkoholil põhinev happega kõvenev konversioonilakk. Kuna Rootsi viimistlus sisaldab palju lahusteid, on see väga lenduv ja toksiline ning nõuab erilisi ettevaatusabinõusid, sealhulgas kliente, kes kavatsevad olla ruumidest eemal vähemalt üks või kaks päeva pärast viimast kihi paigaldamist, samuti lemmikloomade ja taimede eemaldamist tööpiirkonnast samal ajal.^[4]
Imbuvad õlid, mis valatakse põrandale ja lastakse imbuda, põhinevad lahustitel. Liigne kiht eemaldatakse kangaga või puhastatakse sünteetilise või terasvillapadjaga. Seda tüüpi viimistlus on sageli värviga ja seda saab kasutada puitpõranda peitsimiseks ja tihendamiseks. Imbuvad õli tihendid on valmistatud linaseemneõlis, lisanditega, mis parandavad kuivamist ja kõvadust.^[4]

Lihvimine muuda

Lihvimine annab võimaluse paigaldatud põranda tasandamiseks. Lisaks kasutatakse lihvimist, et uuendada vanemate põrandate välimust. Liivapaberiga lihvimine, kasutades peenemaid kihte liivapaberis, et tagada plekkide või väikeste kriimude eemaldamist, kasutades jämedamat lihvpaberit on võimalik eemaldada põrandast juba suuremad kriimustused ja ebatasasused.^[5]