Vaimne tervis
Vaimne tervis on üldise tervise lahutamatu osa, mis peegeldab tasakaalu inimese ja keskkonna vahel ning koosneb nii positiivsest kui ka negatiivsest tervisest.[1] Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene teostab oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks.[2] Vaimne tervis mõjutab inimese mõtlemist, käitumist ning tundeid. Samuti on see seoses stressiga toimetulekuga, teistest arusaamisega ja otsuste tegemisega.[3]
Vaimne tervis ja vaimse tervise probleemid muuda
Vaimne tervis koosneb inimese emotsionaalsest, psühholoogilisest ja sotsiaalsest heaolust. Vaimse tervise häire ehk psüühikahäire on terviseprobleem, mis mõjutab seda, kuidas inimene mõtleb, käitub ja suhtleb teiste inimestega. Psüühikahäireid diagnoositakse kindlate kriteeriumite järgi.[4] Isik, kelle vaimne tervis on nõrk, võib tunda ärevust, stressi, masendust. Võivad esineda ärevushäired, obsessiiv-kompulsiivne häire, foobiad ja paanikahäire, posttraumaatiline stressihäire, skisofreenia, masendus, bipolaarne meeleoluhäire ning söömishäired.[5] Terapeut, psühhoanalüütik, sotsiaaltöötaja, õde, arst, psühholoog ja psühhiaater saavad aidata psüühikahäireid ravida, kasutades teraapiat, nõustamist või ravimeid.[6]
Neuroos
Neuroos on üsna levinud psühhogeenne tervisehäire; kujuneb välja pikka aega mõjuva ärritaja tagajärjel. Ärritajaks võivad olla halvad suhted perekonnas, raske majandusolukord, töö või tunnustuse puudumine, aga ka pidev emotsionaalne pinge tööl ja ebakindlus tuleviku suhtes.[7]
Psühhoos
Sõna "psühhootiline" viitab, et esinevad hallutsinatsioonid, luulumõtted või piiratud hulk selgelt anormaalseid käitumisviise, nagu näiteks väljendunud ärrituvus, hüperaktiivsus, märkimisväärne psühhomotoorne pidurdus ja katatoonne käitumine.[8]
Ajalugu muuda
Mõistet "vaimne hügieen" hakati kasutama 1843. aastal William Sweetzeri poolt pärast Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis juhtis tähelepanu antisanitaarsetele tingimustele. Dr. J. B. Gray oli psühhiaater, kes lootis kogukonnale, kus teadlikkus tõstetakse hariduse, kultuuri, religiooni ja keskkonna kaudu. Aastal 1893 rajas Isaac Ray Ameerika psühhiaatria assotsiatsiooni ning andis esialgse tähenduse vaimsele hügieenile. 19. sajandi algul domineeris bioloogia- ja sotsiaalteadustes darvinistlik mõtlemine. Usuti, et psüühikahäiretel on bioloogiline baas, peamiselt geneetiline. See mõtteviis andis väikest lootust raviks. 1900. aastatel olid mõned psühhiaatrid ja psühholoogid veendunud, et halb käitumisviis on üheks haiguse väljendusvormiks. G. Stanley Hall oli veendunud, et varajane ravi võib vähendada psüühikahäireid. Adolph Meyer oli arvatavasti üheks suurimaks sellise maailmavaate pooldajaks.[9]
Varaseimad asutused muuda
Varaseimad teadaolevad psühhiaatriakliinikud olid Bagdadis ja Kairos umbes aastal 918 eKr. Niinimetatud psühhiaatriakliinikud, nagu Bedlam (asustatud Londonis 1247. aastal) ja Bicetre (Pariisis, meestele), olid tavalised 18. sajandi psüühikaasutused, mille eesmärk oli vaimselt haiged normaalsest keskkonnast eemal hoida.[10]
Dorothea Dix muuda
Dorothea Dix muutis suhtumist psüühikahäirega inimestesse. Kui Dix noore naisena ühe töökoha vastu võttis ja esimesse vanglasse sattus, nägi ta ebainimlikku kohtlemist hullude ja vaimselt haigete inimeste suhtes, keda koheldi nagu kriminaale, vaatamata vanusele või soole. Haiged olid alasti, tihti pimeduses, ilma kütte või sanitaarsete vahenditeta, osad olid piitsutamiseks seina külge kinni pannud. Dix rändas peaaegu 2 aastat mööda osariiki, nähes sarnaseid tingimusi igas institutsioonis. Järgmised 40 aastat innustas Dix seaduseandjaid 15 Ameerika osariigis ja Kanadas psüühikahaiglate loomiseks.[11]
Emil Kraepelin muuda
Emil Kraepelin oli saksa psühhiaater, üks oma aja mõjukamaid, kes rajas psüühikahäiretele klassifikatsioonisüsteemi. Kraepelin eristas skisofreeniat ja bipolaarset meeleoluhäiret nii nagu seda tehakse tänapäevalgi. Kraepelin võttis üle Wilhelm Wundti eksperimentaalsed tehnikad, et õppida narkootikumide ja alkoholi mõjusid. Kraepelin jagas psüühikahäired kaheks: need, mida saab ravida, ja need, mida ei saa ravida.[12]
Psüühikahäirete ravi ajalugu muuda
Ajaloo vältel on psüühikahäiretega inimestesse suhtutud mitmeti. Igas kultuuris on ajajärke, mil haiguste põhjuseks peeti kurje vaime. Ravi tähendas aga kurjade vaimude väljaajamist.
Esimesed mõtteavaldused, mis ei põhjendanud ebanormaalset käitumist üleloomulike jõududega, avaldas Hippokrates (u 460-377 eKr). Ta oli veendunud, et inimpsüühika on ajutegevuse väljendus ning psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest.
Keskajal usuti, et inimese elu ja tervis on Jumala käes. Psüühikahäireid ravisid vaimulikud, kes kasutasid kurja vaimu väljaajamiseks vastavaid palveid ja rituaale.[13]
Levik muuda
Mitmed uuringud on arvanud, et naistel esineb ärevushäire tihedamini kui meestel, kuid see on liialdus. On teada, et rohkem naisi on ravil, aga ei saa eeldada, et naistel esinebki psüühikahäireid tihedamini kui meestel. Meie ühiskonnas on vastuvõetav naistel oma tunnetest rääkimine ja professionaali juurde minemine. Võib olla, et psüühikahäired on ühtlaselt levinud mõlema soo seas, kuid mehed ei ole valmis abi otsima.[14]
Ravi muuda
Eneseabi muuda
Eneseabi on ravimisviis, mille käigus tutvustatakse kas kirjalikke või elektroonilisi eneseabimaterjale, millega saab töötada iseseisvalt või juhendamisel. Eneseabivõtted aitavad toime tulle nii ärevuse kehaliste kui ka psüühiliste sümptomitega.[15]
Teraapiad muuda
Psüühikahäired on inimkonda saatnud kogu kirjutatud ajaloo vältel. Sama saame öelda ka psüühikahäiretega kaasnevate kannatuste ja probleemse käitumise leevendamise katsete kohta.[16]
Käitumisteraapia muuda
Käitumisteraapia on suunatud käitumisele. Eesmärk on käitumise muutmise kaudu jõuda muutusteni, mis on haiguse raviks efektiivsed. Käitumusliku teraapia lahenduseks on ümberõppimine, et asendada vanad harjumused efektiivsemate ja kohasematega. Selleks kasutatakse käitumismuutuste printsiipe, mis on dokumenteeritud laborikatsetest: klassikaline tingimine, operantne tingimine ja jäljendav ehk sotsiaalne õppimine.[17]
Kognitiivsed teraapiad muuda
Kognitiivse teraapia eesmärk on muuta inimese mõtlemist eeldusel, et siis muutub ka inimese käitumine. Üldeesmärk on muuta ebafunktsionaalseid mõtteid ja kujutlusi.[18]
Meditatsioon muuda
Meditatsiooni on leitud aitavat vaimset tervist parandada, aidates vähendada stressi, ärevust ning suurendades keskendumisvõimet ja emotsionaalset tasakaalu.[19]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Eesti vaimse tervise poliitika alusdokument" (doc). Tallinn. 2002. Vaadatud 29.10.2016.
- ↑ "Vaime tervis". 11. juuni 2015. Vaadatud 29.10.2016.
- ↑ "What Is Mental Health?" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2016. Vaadatud 29.10.2016.
- ↑ "What is mental illness?" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 21.11.2016. Vaadatud 29.10.2016.
- ↑ "Understanding Mental Illness" (inglise). Canadian Mental Health Association. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2016. Vaadatud 29.10.2016.
- ↑ Joseph Goldberg. "Doctors Who Treat Mental Illness". 08.02.2014 (inglise). WebMD Medical Reference. Vaadatud 26.11.2016.
- ↑ Juta Üts. "Abielu ei garanteeri neuroosist paranamist". Terviseleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.01.2014. Vaadatud 29.10.2016.
- ↑ "Neuroos ja psühhoos". Vaadatud 29.10.2016.
- ↑ Dr. Wallace Mandell. "Origins of Mental Health". 1995 (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
- ↑ "Mental hygiene". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
- ↑ "Dorothea Dix". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
- ↑ "Emil Kraepelin". Encyclopædia Britannica (inglise). Vaadatud 05.11.2016.
- ↑ Uljas, J. , & Rumberg T (2002). Psühholoogia gümnaasiumile. Tallinn: Koolibri. 184–185.
- ↑ Morris, C. A. , & Maisto, A. A (2002). Psychology: an introduction. New Jersey: Pearson Education Inc. 520.
- ↑ Marge Kulev, Merle Taevik-Valk. "Ravisoostumus" (PDF). Vaadatud 16.11.2016.
- ↑ Gleitman, H & Gross, J & Reisberg, D. (2014). Psühholoogia. Tartu: Hermes kirjastus. 804.
- ↑ Gleitman, H & Gross, J & Reisberg, D. (2014). Psühholoogia. Tartu: Hermes kirjastus. 815–816.
- ↑ Uljas, J. , & Rumberg T (2002). Psühholoogia gümnaasiumile. Tallinn: Koolibri. 194.
- ↑ Goyal, M., Singh, S., Sibinga, E. M. jt. (2014). "Meditation programs for psychological stress and well-being: a systematic review and meta-analysis". JAMA Internal Medicine: 357–368.
{{ajakirjaviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)