Prints Ruperti pisarad

Prints Ruperti pisarad, tuntud ka kui hollandi pisarad või preisimaa pisarad, on sulaklaasi vette tilgutamisel tekkivad klaashelmed. Sulaklaasi tilgutamisel külma vette tardub klaas kullesekujuliseks pika peene sabaga tilgaks, millel on väga iseäralikud omadused. Tilga pea on nii tugev, et tilk ei purune ka haamriga lüües, aga tilga saba ära murdes laguneb kogu tilk plahvatuslikult pulbriks. Klaasitilkade niisugused omadused olid arvatavasti tuntud juba Vana-Rooma klaasipuhujaile. Esmakordselt on niisugust nähtust kirjeldatud 1625. aastal Saksamaal. Oma nimetuse "prints Ruperti pisarad" said niisugused klaashelmed Reini printsi Ruperti järgi, kes tõi need 1660. aastal Saksamaalt klaasipuhujate juurest Inglismaale, kuigi väidetavalt tunti neid Hollandis juba sajandi alguses. Inglise Kuninglik Selts uuris neid kui teaduslikku kurioosumit, aga täielikku seletust niisugusele ebaharilikule nähtusele ei suudetud leida enam kui neljasaja aasta kestel.

Külma vette kukkunud sulaklaasi tilk jahtub kiiresti ja tahkub väljast sissepoole. Tilga pea tugevuse tagavad tilgas tekkinud jääkpinged. Saba murdmisel levivad praod tilga peasse ja see puruneb seesmiste pingete tõttu. Nähtuse mõistmiseni viis ülikiire filmimine eelmise sajandi lõpukümnendil Purdue ülikoolis ning uuringud järgmisel paaril aastakümnel koos Tallinna Tehnikaülikooli professori Hillar Abeni töörühmaga, kasutades fotoelastsuse meetodit klaasis olevate pingete registreerimiseks.

Prints Ruperti tilkade uuringud viisid karastatud klaasi leiutamiseni. Karastatud klaas saadakse, kui klaas kuumutatakse kuni 700 °C-ni ning seejärel kiiresti jahutatakse. Niisugune klaas on kuni viis korda tavalisest klaasist tugevam ning klaasi purunemisel tekivad väikesed suhteliselt ohutud killud.