Prügisukeldumine

Prügisukeldumine (inglise keeles dumpster diving) ehk linnakorilus on kaupluste poolt ära visatud kasutuskõlbliku, aga realiseerimistähtaja ületanud kaupade jahtimine.

Inimene prügisukeldumas
Toit prügikastis

Linnakorilase eesmärgiks on kasutada ära juba olemasolevaid ressursse ja panna need enda igapäevaste vajaduste katmiseks tööle. Äravisatud söögist toitumine on ühtaegu vahend nii elus püsimiseks kui ka äärmuslik võitlus toidujäätmete vähendamiseks.[1]

Skandinaavias ja Lõuna-Euroopas üsna tavapäraseks käitumiseks saanud tegevusest ollakse Eestis veel siiski vähe kuulnud.[2]

Prügisukeldumine Eestis muuda

Esimesed artiklid Eestis prügisukeldumise teemadel ilmusid 2013. aastal Eesti Ekspressis, mille käigus ajakirjanik tegi koostööd kommuunis elavate noorukitega ning proovis omal käel järgi, mida, kust ja kui palju läbi prügisukeldumise võimalik saada on. Tänapäeval on tegevus laiemalt levinud ning igas suuremas linnas on kommuunid, milles liigub info, kust või millistest prügikastidest on võimalik leida paremaid palu. Mainitud info levitamisega ollakse endiselt ettevaatlikud, sest Eesti Vabariigis peavad poeketid tegema endast oleneva, et kõik kaubad, mis on ületanud "kõlblik kuni" märgisega märgitud kuupäeva, poleks kättesaadavad.[1]

Märgis "kõlblik kuni" muuda

Seni ei ole leitud parimat rakendust toidule, mille "kõlblik kuni" on kätte jõudnud. Endiselt tegemist on toiduga, mis liigub otsejoones prügikasti.

Saksamaa Toidu- ja Põllumajandusminister Christian Schmidt on pakkunud sellele probleemile lahenduseks loobuda antud "kõlblik kuni" märgisest täielikult, mis paneks vastutuse konkreetsele tootjale. Kõlblik kuni märgis on tootjapoolne garantii ja toote lisaväärtus.[2]

Prügisukeldujad muuda

Prügisukeldujad on inimesed, kes kasutavad elustrateegiat, mis tugineb majanduse piiratud osalemisele ja ressursside minimaalsele tarbimisele. Elatakse mõistmises, et vähem on rohkem ja, et tarbida tuleb kõik olemasolev lõpuni. Nende jaoks on kõige tähtsam planeeti Maa võimalikult vähe koormata. Keskne põhimõte on see, et toidu saamiseks ei tohiks loomi hukata, aga samuti ei tohiks kasutada rohkem loodusvarasid kui hädavajalik. Neil on teadlik arusaam sellest, et kasutada tuleb ära juba olemasolevaid tooteid, mille tootmiseks on kulutatud aega, raha ja inimressurssi. Kõige populaarsem on söögiks sobiva toidu otsimine igapäevaseks kasutamiseks.

Liha süüakse, vaid siis, kui see leitakse prügikastist. See liha on juba olemas ja läheks muidu hävitamisele. Hüljatud liha söömisega austad seda looma, kes on elanud oma õnnetu elu vaid selleks, et saada tapetud.[3]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 Uibomägi, K. (2018), Freeganlus ja prügisukeldumine.
  2. 2,0 2,1 Maryliis Teinfeld (21. juuli 2017). "Prügisukeldumine Eestis". Roheline.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 22.02.2020. Vaadatud 20.05.2020.
  3. Ami Assulin (20.02.2018). "Helsinkiläisopettajan puolen vuoden ruokalasku on parhaimmillaan nolla euroa: "En ole ikinä sairastunut roskisruoasta"". yle.fi. Vaadatud 20.05.2020.