Piesoandur
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2019) |
Piesoandur ehk piesosensor on seade, mis kasutab piesoelektrilist efekti, et mõõta rõhu, kiirenduse, temperatuuri, deformatsiooni või jõu muutusi
Anduri piesotajuritena kasutatakse mitmesuguseid piesoelektrilisi materjale, millest tuntumad on kvarts, samuti piesokeraamilised tehismaterjalid pliitsirkonaattitanaat (PZT) ja baariumtitanaat. Kristalliliste (anisotroopsete) materjalide korral on juhtivusomadused materjali eri suundades erisugused ning seepärast avaldub ka piesoefekt eri suunas erinevalt.
Kasutusvaldkonnad muuda
Piesoelektriline efekt avastati aastal 1880, kuid alles 1950. aastail hakati tootma sellel põhinevaid tööstuses kasutatavaid sensoreid. Ajapikku on hakatud neid järjest enam kasutama mõõtmiste tegemiseks paljudes tööstusharudes.[1]
Piesoelektrilisel efektil põhinevad materjalid pole tundlikud radiatsioonile ja elektromagnetväljale, mis võimaldab mõõtmisi teha väga rasketes oludes. Mõned andurimaterjalid on stabiilsed väga kõrgetel temperatuuridel, kuni 1000 °C.[1]
Piesoelektrilise sensori põhimõte leiab rakendust ka looduses. Luudes asetsev kollageen on piesoelektriline materjal ja arvatakse olevat bioloogiline jõusensor.[2] Kuna piesoandurid põhinevad dielektrilistel materjalidel, siis on nende sisetakistus suur, millele vastavalt peab ka mõõteahela sisendtakistus olema väga suur, et tagada piisav mõõtetäpsus. Piesoandurite minimaalne talitlussagedus võib olla üsna madal, 1...0,5 Hz. Staatiliste jõudude mõõtmiseks kasutatakse nn piesotrafosid.[3]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Tõlgitud Wikipedia ingliskeelselt lehelt. "Wiki inglise keelne leht".
- ↑ Lakes, Roderic (8. juuli 2013). ""Electrical Properties of Bone - a review"".
- ↑ Eduard Brindfeldt, Virgo Rottenberg, Urmo Lepiksoo. "Mehhatroonika komponendid" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 15. november 2017.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)