Püha Markuse väljak
Veneetsia Püha Markuse väljak (it k Piazza San Marco [ˈpjattsa san ˈmarko]) on Veneetsia (Itaalia) tuntuim väljak. Kohalikud nimetavad seda ka la Piazza (it k ruut), samas kui kõiki teisi linnaväljakuid (välja arvatud Piazzetta San Marco ja Piazzale Roma) nimetatakse campi'deks (it k väljad). Piazzetta (it k väike väljak) on Püha Markuse väljaku pikendus San Marco abajani (it k Bacino San Marco, vt plaan). Koos moodustavad need Veneetsia kogukondliku, usulise ja poliitilise keskuse ning neile viidatakse koos. Püha Markuse väljakut on selle väljanägemise tõttu nimetatud "Euroopa elutoaks".[1]
| Püha Markuse väljak | |||
|---|---|---|---|
|
| |||
| |||
_at_night-msu-2021-6449-.jpg) | |||
|
| |||
| Koordinaadid | 45° 26′ N, 12° 20′ E | ||
  | |||
,_01.jpg)
Kirjeldus muuda
Peaaegu ida-lääne-suunalise väljaku idapoolseks aktsendiks on Püha Markuse kiriku läänefassaad viit löövi lõpetavate portaalide rivi, skulptuuride ja mosaiikidega kaunistatud ehisseinaga nende kohal ning kõige keskel nelja hobusega, mis tähistavad Veneetsia uhkust ja võimu. 1379. aastal ütlesid genovalased, et kahe linna vahel ei saa olla rahu enne, kui neile hobustele on päitsed pähe pandud.[2] Nelisada aastat hiljem lasi Napoleon pärast Veneetsia vallutamist need maha võtta ja Pariisi saata.[3]
Väljaku kirdenurgaga ühineb Püha Markuse kiriku põhjaküljel asuv paavst Johannes XXIII väljak. Seda nimetatakse ka Väikseks Lõviväljakuks (Piazetta dei Leoncini) seal asuvate lõviskulptuuride järgi, mille kinkis 1722. aastal linnale doodž Alvise Mocenigo. Johannes XXIII väljaku idaküljes asub Veneetsia peapiiskopi residents (Palazzo Patriciale).
Väljaku kirdenurk algab 1499. aastal valminud Püha Markuse kellatorniga (Torre dell'Orologio), mille kõrge kaare alt algav Merceria (it k pudukaubad) tänav viib linna kaubandus- ja rahanduskeskusse.
Suure väljaku ülejäänud kolm külge ning väikse väljaku läänekülg moodustuvad peamiselt kolmekorruselistest sarnase ülesehitusega omavahel ühendatud hoonetest (nn Prokuratuurid, it k Prokuratie), mille esimestel korrustel on kaaristu. Torre dell'Orologio kõrval olevat 16. sajandil valminud hoonet suure väljaku põhjaküljel tuntakse Vana Prokuratuurina (it k Procuratie Vecchie), sest siin asusid varem Püha Markuse prokuraatorite (Veneetsia Vabariigi kõrgete ametnike) kontorid ja kodud. Tänapäeval asuvad kaaristus poed ja restoranid ning kõrgematel korrustel kontorid. Restoranidest on tuntuim Caffè Quadri, mida eelistasid 19. sajandi Austria ülemvõimu ajal austerlased, samas kui kohalikud koondusid teisel pool väljakut asuvasse Floriani kohvikusse.
Suure väljaku läänepoolse osa moodustab nn Napoleoni tiib (Ala Napoleonica), hooned, mille Napoleon lasi 1810. aastal ümber ehitada. Seal asuvate poodide tagant viib pidulik trepp kuningapaleesse, kus tänapäeval asub Correri muuseum (Museo Correr).
Suure väljaku lõunakülje moodustab Uus Prokuratuur (it k Procuratie Nuove), mille projekteeris 16. sajandi keskel Jacopo Sansovino. Ehitus järtkus pärast tema surma 1582–1586. aastal Vincenzo Scamozzi juhtimisel, kes järgides nähtavasti prokuraatorite nõutud muudatusi. Ehitus lõpetati aga umbes 1640. aastal Baldassarre Longhena juhtimisel. Hoone esimese korruse kaaristu taga asuvad poeg ning kuulus Caffè Florian, mille avas 1720. aastal Floriano Francesconi. Ülemised korrused lasi Napoleon ümber ehitada oma kasupoja, Veneetsia asekuninga Eugène de Beauharnais’ paleeks, kus nüüd asub Museo Correr.
Vana prokuratuuriga on ühendatud väikse väljaku lääneküljel asuv Markuse Raamatukogu (it k Biblioteca Marciana, vanemas kirjanduses Libreria pubblica di san Marco ehk Püha Markuse avalik raamatukogu), mis ehitati Sansovino projekti järgi aastail 1537–1588. Seda peetakse Sansovino tippteoseks.
Suure ja väikse väljaku liitumiskohas asub vabalt seisev ligi 100 meetri kõrgune Püha Markuse kiriku kellatorn. See valmis aastail 1156–1173 ja sai tänapäevase kuju 1514. aastal. Kellatorni kõrval asub Sansovino Võõrastemaja (Loggetta del Sansovino) nime all tuntud hoone, mis valmis Sansovino juhtimisel 1537–1546. aastal. Veneetsia patriitsid kasutasid hoonet kogunemiseks enne kirikusse jumalateenistusele minekut. 14. juulil 1902. aastal varises kellatorn käimaolevate Võõrastemaja ehitustööde ajal kokku, kuid ehitati 1912. aastal endisel kujul uuesti üles.
Lahe suunas avatud väikese väljaku idakülje moodustab Doodžide palee.
- ↑ Seda metafoori olevat esmakordselt kasutanud Napoleon. Margaret Plant on selle väite kahtluse alla seadnud ja leidnud, et kõige varem kasutati seda 1844. aastal ühes Prantsuse reisiraamatus ilma kellelegi viitamata. Vt Plant, lk 65–66.
- ↑ Frederic C Lane. Venice, A Maritime City. Johns Hopkins Uiversity Press, 1997, lk 192.
- ↑ Margaret Plant. Venice, Fragile City. Yale University Press, 2004, lk 36.