Vikipeedia

Petriči intsident

Petriči intsident oli 19.–29. oktoobril 1925 toimunud piiritüli Kreeka ja Bulgaaria vahel. Konflikt algas 19. oktoobril kahe Kreeka piirivalvuri surmaga, mistõttu otsustas Kreeka 22. oktoobrist okupeerida Bulgaaria piiril olevad alad piirilinna Petričini välja. Konflikti sekkus Rahvasteliit, mille vahendusel Kreeka 29. oktoobriks oma väed välja tõmbas ja rahu taastus.

Petriči intsident
Kreeka suursaadik Karapanos läbirääkimistel Rahvasteliidus konflikti maandamiseks
Toimumisaeg 19.–29. oktoober 1925
Toimumiskoht Petriči ringkond, Bulgaaria
Tulemus

Bulgaaria diplomaatiline võit

  • Kreeka pidi kahjude heastamiseks tasuma 30 miljonit leevi
Osalised
Bulgaaria
MSRO		 Kreeka

Konflikti lahendust peetakse üheks Rahvasteliidu edulooks, mis tõestas, et väikeriikide konfliktide puhul suudab rahvusvaheline organisatsioon rahu taastada.

Taust ja põhjused muuda

Pärast esimest maailmasõda oli kogu Balkanil üheks teravamaks konfliktikoldeks Makedoonia. Bukaresti rahulepingus 1913. aastal jaotati piirkond ära Kreeka, Jugoslaavia ja Bulgaaria vahel, kuid ei Bulgaaria ega Kreeka ei olnud piirkonna uute piiridega rahul. Esimese maailmasõja järel sai Kreeka endale Bulgaaria lõunaranniku, kus elas märgatav lõunaslaavlaste vähemus. Sõjas kaotajaks jäänud Bulgaaria demilitariseeriti Neuilly rahulepinguga ja sunniti loobuma vanade piiride nõudmisest.[1]

Mitteametlikult toetas Bulgaaria edasi oma aladel tegutsevaid Makedoonia eest võitlevaid organisatsioone. 1919. aastal koondus Bulgaaria edelapiirile Makedoonia Siseriiklik Revolutsiooniline Organisatsioon (MSRO), mis asus korraldama röövretki Kreeka ja Jugoslaavia Makedoonia aladele, lootes terroriga nõrgendada naaberriikide keskvõimu Makedoonia aladel. MSRO röövretked Bulgaariast tekitasid pingeid Bulgaaria ja tema naaberriikide vahel ning 1921. aastal esitasid Rumeenia, Kreeka ja Jugoslaavia valitsused ühise diplomaatilise noodi Bulgaaria vastu, nõudes röövretkede lõpetamist.[1][2]

 
MSRO mässulised (1925)

Kreekat alandas ka 1923. aastal toimunud Korfu intsident. 27. augustil mõrvati Kreekas Itaalia kindral Enrico Tellini, mistõttu Itaalia esitas Kreekale ultimaatumi, nõudes hukkunu eest kompensatsiooni ja ametlikku vabandust. Kui Kreeka keeldus, pommitasid itaallased Korfu saart ja okupeerisid selle kuuks ajaks. Hiljuti alandatud Kreeka nägi sarnase Petritši intsidendi puhul võimalik olevat rahvuslikku uhkust Bulgaaria arvelt tõsta.[3]

1925. aasta juunist oli Kreekas võimu haaranud sõjaväeline diktaator Theodoros Pangalos, kes ei olnud rahul Lausanne'i lepinguga. Pangalos oli juba lepingu sõlmimise ajal selle vastu töötanud ja lootis Kreeka piire laiendada (peamiselt Türgi suunal) liites Ida-Traakia. Ühelt poolt oma võimu populariseerimiseks sisepoliitikas, teisalt Itaalias võimule tulnud Mussolinit eeskujuks võttes, lootis Pangalos kasutada iga võimalust, et Kreeka piire laiendada ning rahulepingute järel piiratud sõjavõimega Bulgaaria sobis hästi sihtmärgiks.[2][3]

Rahvusvaheline üldsus Euroopas oli aga ühtsuse- ja rahumeelel. Konflikt eskaleerus 16. oktoobril, mõni päev pärast Locarno lepete sõlmimist, pärast Saksamaa taasaksepteerimist Euroopa kogukonda. Lepingutele järgnenud konflikt oleks nõrgestanud rahusõnumit ning Euroopa suurjõud olid ühel meelel, et sõjaõhutamist Balkani maades ei tolereerita.[4][5]

Konflikti kulg muuda

Konflikti teke muuda

 
Demir Kapija, piiriala, kus esimesed lasud lasti

Konflikt sai alguse 19. oktoobri pärastlõunal Makedoonia piirkonnas Kreeka ja Bulgaaria piiril Strymónase jõe orus, Demirhisari lähedal. Täpne konflikti põhjus pole teada. Bulgaaria väitel tungis üks Kreeka piirivalvur üle piiri Bulgaaria maa-alale ja andis valvurite pihta tuld. Bulgaaria piirivalvurid vastasid samaga ja Kreeka piirivalvur hukkus. Mõnede allikate väitel ajas esimesena piiri ületanud sõdur taga oma rihmast pääsenud koera, kes Bulgaariasse jooksis.[6] Kreeka väitel tungisid Bulgaaria piirivalvurid Kreekasse piiripunkti ja surmasid ühe piirivalvuri. Valge lipuga olukorda deeskaleerida üritanud Kreeka ohvitser hukkus kuulirahes bulgaarlastele lähenedes. Päeva lõpuks oli surnud üks Kreeka piirivalvur ja üks Kreeka ohvitser ning tulistamine piiril oli muutunud pidevaks. Vastastikune tuleandmine kestis öö läbi, lõpuks hülgasid kreeklased oma piiriposti.[2][4]

Bulgaaria staapi jõudis info piirikonfliktist sama päeva õhtul, kuid nad pidasid seda tavaliseks piirikonfliktiks, mida piiril mõnikord esines. Piiril anti käsk tulistamine lõpetada ja konflikt loeti lõppenuks. Kreeka valitsusse jõudsid ärevamad teated: sõjaministeeriumisse jõudis painutatud info, et konflikti alustanud Bulgaaria on vallutanud piiripunkti ja piirile on koondatud bulgaarlaste pataljon. Kui Bulgaaria andis saadikute kaudu Kreekale edasi oma soovi tulistamine lõpetada ja moodustada vahejuhtumi järeluurimiseks segakomisjon, ei tulnud Kreeka Bulgaaria soovile vastu. 21. oktoobril esitas Kreeka välisminister Bulgaaria saadikule nõudmised, et Bulgaaria valitsus avaldaks ametlikult kahetsust, karistaks süüdlasi ja maksaks kahjutasuks langenud piirivalvurite perekondadele 6 miljonit drahmi.[2] Samuti hoiatas ta, et Kreeka on valmis enesekaitseks okupeerima ka Bulgaaria territooriumi.[4]

 
Uudis Kreeka ultimaatumi kohta (21.10.1925, Victoria Daily Times)

21. oktoobri õhtul saatis Kreeka Bulgaariale märgukirja, kus oli korratud välisministri esitatud nõudmisi. Riigile anti 48 tundi need tingimused vastu võtta. Hoolimata ultimaatumist otsustas Kreeka kohe tegutseda, ootamata ära lubatud aja. Kreeka väeosad koondati Strymónase orgu ja 22. oktoobri hommikul kell 6 tungisid nad Bulgaaria territooriumile.[7] Nii piiril kui ka rindel olid bulgaarlased kaitses, tulistades peamiselt vaid vastase rünnaku puhul. Vastupanu Kreeka vägede edenemisele osutasid aga Makedoonia Siseriikliku Revolutsioonilise Organisatsiooni relvajõud. Kokku tungisid kreeklased kuni 10 km Bulgaaria territooriumi sügavusse ja moodustasid umbes 30 km pika rindejoone. Nad pommitasid suurtükitulega rindejoont ja Petritši linna.[8] Eri allikad on erineval meelel, kas Kreeka okupeeris ka Petritši linna või peatas pealetungi linna piiril.[1][2]

Bulgaaria jätkas katseid konflikti taandada, ise vasturünnakuid mitte korraldades ning vastu tulistades vaid rünnaku korral. Ühelt poolt tingis selle rahulepinguga põhjustatud demilitariseeritus, teiselt poolt tuli pärast okupatsiooni algust ka Euroopa suurriikidelt soovitusi mitte vastu rünnata, et oleks selge, et vaid üks pool on konflikti eskaleerimises süüdi. Ühepoolne eskalatsioon ja soovimatus rahu teha muutis piirkonna suurriikide (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia) seisukohad Bulgaariat toetavaks. 23. oktoobril avaldas Rahvasteliidu ees Bulgaaria Ministrite Nõukogu protesti Kreeka tegevuse vastu ja palus luba vägede mobiliseerimiseks, et Bulgaarial oleks võimalik oma territooriumi sissetungijate vastu kaitsta.[7] Samuti keeldus Bulgaaria ultimaatumit vastu võtmast, kuni tema pinnal on Kreeka väed.[4]

Rahvasteliidu sekkumine muuda

Rahvasteliidu sekretariaat sai Bulgaaria palve sekkumiseks kätte 23. oktoobril. Prantsuse välisminister ja Rahvasteliidu nõukogu esimees Aristide Briand kutsus Kreeka ja Bulgaaria saadikud Pariisis enese juurde ja saatis Bulgaaria ning Kreeka valitsustele telegrammid, nõudes Rahvasteliidu 12. artikli põhjal sõjalisest tegevusest loobumist ja vägede piirile taandumist, kuni Rahvasteliidu nõukogu tüli arutab. Suurbritannia ja Prantsusmaa pealekäimisel peatas Kreeka vägede edasitungi Bulgaarias, kuid nõudis okupeeritud ala säilitamist, kuni Bulgaaria ultimaatumi tingimused täidab.[2][8]

24. oktoobril kuulutas Kreeka, et sõjaline operatsioon on lõppenud ja algab diplomaatiline tegevus, kuid tegelikult jätkas sõjategevust. 24. ja 25. oktoobril pommitasid Kreeka väed mitmeid asulaid, sealhulgas Piperitsa ja Petrovo külasid. Mitmed tsiviilisikud hukkusid.[9] Briand ähvardas sõjategevuse jätkumise puhul Kreekat blokaadi ja majandussanktsioonidega. Kreeka mereminister Alexandros Hadšikyriakos teatas 25. oktoobril valmisolekust leppida Rahvasteliidu nõukogu otsusega.[10]

Rahvasteliidu nõukogu kogunes 26. ja 27. oktoobril ning arutas konflikti.[2] Ühehäälselt nõuti mõlema riigi sõjavägede riigipiirile tõmbamist, vaenutegevuse lõpetamiseks anti 24 tundi, 60 tundi anti riigipiirideni naasmiseks.[4] Rindele otsustati saata Prantsuse, Briti ja Itaalia ohvitserid, kes teeks kindlaks, et Rahvasteliidu nõudmisi täidetaks.[9]

Intsidendi lahenemine muuda

27. oktoobril teatas Kreeka esindaja, et Rumeenia saadiku sobitusel Kreeka ja Bulgaaria esindajad kohtusid, kuigi mõlemad osapooled jätkasid teineteise süüdistamist.[9] 28. oktoobril nõustus Kreeka tingimusteta leppima Rahvasteliidu nõukogu otsusega. Mõlemad riigid andis vägedele käsu teineteise riigipiiridest välja tõmmata ja vältida vägivalda.[4] Kuigi samal päeval toimus veel kokkupõrkeid, suutsid lääneriikide saadetud ohvitserid olukorda rahustada.[11]

29. oktoobri jooksul lahkusid Kreeka väed okupeeritud Bulgaaria maa-aladelt enne Rahvasteliidu nõukogu poolt antud 60 tunni täitumist.[12] 31. oktoobriks olid Bulgaaria väed naasnud oma positsioonidele Kreeka-Bulgaaria piiril ning põgenenud elanikud naasid küladesse.[13]

 
Tänapäevane Petritši vald Bulgaaria piires

Vahejuhtumi uurimiseks määras Rahvasteliidu nõukogu viieliikmelise komisjoni, mille esimeheks nimetati Horace Rumbold.[14] Uurimiskomisjon leidis, et Kreeka oli rikkunud Rahvasteliidu artiklit 10 ja vabastas Bulgaaria vastutusest intsidendi ees. Kreeka pidi intsidendi põhjustamise eest maksma Bulgaariale 30 miljoni leevi suuruse hüvitise.[15]

Tagajärjed muuda

Petritši intsidendi kiiret lahenemist on nähtud kui ühte Rahvasteliidu edulugu. Leitud lahendus näitas, et Rahvasteliit suudab ära hoida sõja kahe väikeriigi konflikti puhul ja kinnitas Locarnos kokku lepitud soovi vältida tulevasi sõdu.[4][14] Samuti loodeti, et Petritši näitel Balkani maadest maailmasõda enam ei tule.[2]

Vaata ka muuda

Kirjandus muuda

  • James Barros, The League of Nations and the Great Povers: The Greek–Bulgarian Incident, 1925 (Oxford, 1970)

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Bechev, Dimitar (2009). Historical Dictionary of the Republic of Macedonia. Plymouth: The Scarecrow Press, Inc. Lk xxviii–xxx. ISBN 978-0-8108-5565-6.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 M. (28.10.1925). "Sõjategewus Balkanitel". Kaja. Lk 2.
  3. ↑ 3,0 3,1 KLAPSIS, ANTONIS (2014). "Attempting to Revise the Treaty of Lausanne: Greek Foreign Policy and Italy during the Pangalos Dictatorship, 1925–1926". Diplomacy & Statecraft. 25: 240–259.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Barros, James (27.08.1964). "The Greek-Bulgarian Incident of 1925: The League of Nations and the Great Powers". Proceedings of the American Philosophical Society. 108 (4): 354–385 – cit. via JSTOR.
  5. ↑ James, Alan (1990). "The Greco-Bulgarian Crisis (1925)". Peacekeeping in International Politics: 40–42.
  6. ↑ "The Petrich Incident: How a stray dog caused the death of more than 50 people?". The Srpska Times. 14.01.2020.
  7. ↑ 7,0 7,1 "Greeka-Bulgaaria tüli". Kaja. 24.10.1925. Lk 4.
  8. ↑ 8,0 8,1 "Greeka-Bulgaaria tüli". Kaja. 25.10.1925. Lk 5.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 "Kreeka-Bulgaaria tüli". Kaja. 28.10.1925. Lk 1.
  10. ↑ "Greeka-Bulgaaria tüli". Kaja. 27.10.1925. Lk 5.
  11. ↑ "Greeka ja Bulgaaria tunnstawad rahwasteliidu otsust". Kaja. 30.10.1925. Lk 1.
  12. ↑ "Greeka wäed lahkuwad Bulgaaria territooriumilt". Kaja. 29.10.1925. Lk 3.
  13. ↑ "Geeeka-Bulgaaria piiril rahu". Kaja. 03.11.1925. Lk 1.
  14. ↑ 14,0 14,1 "Greeka-Bulgaaria tüli lahendamine". Kaja. 31.10.1925. Lk 7.
  15. ↑ GARCÉS, LAURA (1995). "The League of Nations' Predicament in Southeastern Europe". World Affairs. 158 (1): 3–17.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Petriči_intsident&oldid=6591602"