Ava peamenüü
Kreeka Vabariik
Ἑλληνικὴ Δημοκρατία
Ellīnikī́ Dīmokratía
1924–1935
Flag of Greece (1822-1978).svg Coat of arms of Greece (1924–1935).svg
Lipp Vapp
Hellenic Republic (1935).svg
Teise Kreeka Vabariigi asukoht Euroopas (aastal 1935)
Valitsusvorm Parlamentaarne vabariik
Pealinn Ateena
Religioon Õigeusk
Ajalugu
 –Vabariigi väljakuulutamine
 –Kindral Theódoros Pángalose diktatuur
 –Elefthérios Venizélose võit valimistel
 –Venizélose toetajate riigipöördekatse
 –Geórgios Kondýlise riigipööre

25.03.1924
24.06.1925
05.07.1928
03.1935
10.10.1935
Riigikeeled Kreeka keel
Rahaühik Drahm
Deviis "Eleftheria i Thánatos"
"Ελευθερία ή θάνατος"
"Vabadus või surm"
Hümn "Ýmnos is tin Eleftherían"
"Ὕμνος εἰς τὴν Ἐλευθερίαν"
"Hümn vabadusele"

Teine Kreeka Vabariik oli Kreeka poliitiline režiim aastatel 1924–1935. See järgnes Glücksburgi dünastia monarhide valitsemise all kestnud konstitutsioonilise monarhia perioodile ning kestis kuni riigikorra kukutas monarhia taastanud sõjaväeline riigipööre.

Kreeka Teine Vabariik tähistab teist ajajärku tänapäevase Kreeka ajaloos, kus riiki ei juhtunud kuningas: esimeseks vabariigiks peetakse Kreeka iseseisvussõja aegseid riiklikke assambleesid ja ajutisi valitsusi ning kolmandaks vabariigiks nimetatakse praegust riigikorda, mis järgnes 1974. aastal lagunenud nn kolonelide diktatuurile.

Vabariik kuulutati välja 1924. aasta 25. märtsil Kreeka-Türgi sõjas saadud kaotuse, mis enamasti pandi rojalistliku valitsuse süüks, tagajärjel. Oma lühikese eksistentsi jooksul osutus vabariik ebastabiilseks. Kreeka ühiskond oli jätkuvalt lõhestunud (nn "riiklik lõhe") ning jagunes vabariiki pooldavate venizelistide ja monarhistide, keda esindas Kreeka Rahvapartei, vahel. Viimased keeldusid isegi vabariigi legitiimsust tunnistamast.

Ühiskonnas olev lõhe ulatus ka kultuuriliste ja ühiskondlike teemadeni alates erimeelsusest keele kasutamise üle kuni arhitektuuristiilideni. Veelgi lisas ebastabiilsust sõjaväe kaasamine poliitikasse, mis tõi kaasa mitu riigipööret ja riigipöördekatset. Pärast kümme aastat kestnud sõjategevust olid majandusest alles vaid varemed ning ei suudetud toetada Türgiga elanike vahetamise tulemusel lisandunud 1,5 miljonit põgenikku.

Vaatamata Elefthérios Venizélose reformistliku valitsuse (19281932) püüdlustele oli 1929. aastal alanud ülemaailmsel majanduskriisil Kreeka majandusele katastroofiline mõju. Rahvapartei võit 1933. aasta valimistel ning kaks Venizélose toetajate ebaõnnestunud riigipöördekatset sillutasid teed kuningas Geórgios II valitsemise taastamiseks.

Sisukord

AjaluguRedigeeri

 
Teise Kreeka Vabariigi väljakuulutamine. Plakatitel on kujutatud Aléxandros Papanastasíou, Geórgios Kondýlis ja Aléxandros Hatzikyriákos

Pärast sõjas lüüasaamist 1922. aastal hakkas kaotanud Kreeka armee kuningliku valitsuse vastu mässama. Venizelistlike ametnike (nagu Nikólaos Plastíras ja Stylianós Gonatás) surve all oli Konstantínos I taas sunnitud troonist loobuma ja suri 1923. aastal eksiilis olles. Varsti pärast seda palus parlament ka tema vanimal pojal ja troonipärijal Geórgiosel Kreekast lahkuda, et rahvas võiks otsustada selle üle, milline valitsemisviis vastu võtta. Kreeka 1924. aasta rahvahääletusel hääletasid kreeklased vabariigi poolt. Need sündmused tähistasid juba 1915. aastal kuningas Konstantínos I ja tema poliitilise vastase Elefthérios Venizélose vahel alanud tüli kulminatsiooni.

Teise Kreeka Vabariigi esimene president oli Venizélose toetaja, admiral Pávlos Kountouriótis, kes aga astus peagi riigipöörde tõttu tagasi. Tema järglaseks sai riigipöörde juht kindral Theódoros Pángalos, kuid temagi kõrvaldati vaid viis kuud hiljem sõjaväe poolt ametist: pärast seda, kui ta oli Kreeka mässinud kriisi Bulgaariaga. Kountouriótis seati uuesti ametisse ning valiti 1929. aastal küll tagasi, ent ta oli sunnitud samal aastal tervislikel põhjustel ametist loobuma. Tema järel sai presidendiks Aléxandros Zaïmis, kes jäi ametisse kuni monarhia taastamiseni aastal 1935.

Vaatamata Venizélose viimase valitsuse (1928–1932) aegsele stabiilsele ajajärgule ja näilisele õitsengule, tunti suure majanduskriisi mõjusid karmilt ja taas tekkis poliitiline ebastabiilsus. Kui monarhia naasmise väljavaade muutus silmnähtavaks, püüdsid Venizélose ametnikud 1935. aasta märtsis riigipööret läbi viia, kuid kindral Geórgios Kondýlis surus selle maha. 1935. aasta 10. oktoobril kukutasid sõjaväe juhid Panagis Tsaldárise valitsuse ja Kondýlis kuulutas end regendiks. Kondýlis kaotas vabariigi ning viis sama aasta 3. novembril läbi rahvahääletuse, mille tulemusena taastati monarhia ja troonile sai kuningas Geórgios II.

PresidendidRedigeeri

  • Pávlos Kountouriótis (1924–1926)
  • Theódoros Pángalos (1926)
  • Pavlos Kountouriótis (1926–1929)
  • Aléxandros Zaïmis (1929–1935)

PeaministreidRedigeeri

  • Aléxandros Papanastasíou (1924; esimene peaminister)
  • Elefthérios Venizélos (1928–1932)
  • Panagis Tsaldáris (1933–1935; viimane peaminister)

Vaata kaRedigeeri

VälislingidRedigeeri