Ava peamenüü

Peapael on kitsas peakate, mida kantakse lahtiste juuste kinnihoidmiseks või ehtena.

EtnograafiaRedigeeri

Eestis kanti seda arvatavalt juba esiaja lõpust peamiselt neidude peaehtena. 19. sajandil kanti peapaela põhiliselt Lõuna-Eestis ja Saaremaal, vähem Lääne-Eestis.

Peapael punuti värvilistest lõngadest või kooti kirivöötehnikas. See oli kuni 2 cm laiune ja selle otsad sõlmiti kuklas[1]. Saaremaal kinnitati peapael haagi või nööbiga. Mulgimaal olid pääpaelad võrukujuliselt kokku õmmeldud, nende kuklaosas rippus seljale umbes 30 cm pikkune lopsakas tutt[2].

ViitedRedigeeri

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon. 2000. Koostanud Ants Viires. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia Kirjastus. Lk 199
  2. Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 139

VälislingidRedigeeri