Patoloogiline kogumine

(Ümber suunatud leheküljelt Patoloogiline koguja)

Patoloogiline kogumine ehk kompulsiivne kogumine on käitumismuster, mille puhul inimene kogub enda koju suures koguses asju, millel pole tihti tegelikku väärtust, ja ei suuda neist midagi ära anda või visata.

Sundhäired võivad olla pikaajalised ja progresseeruvad või esineda periooditi, aeg-ajalt taandudes ning siis taas võimendudes.

Peale asjade võib inimene kollektsioneerida ka loomi, kelle elukvaliteet kannatab ruumipuuduse all. Ka rämpsmeilide alleshoidmine ei erine muust kogumisest, vaatamata sellele, et need ei võta füüsiliselt ruumi. Motiiv on sama – hirm midagi olulist ära visata.

Patoloogiline asjade kogumine võib kahjustada inimese tavapärast elu ja takistada ruumide tavapärast kasutamist, piirata tegevusi nagu söögivalmistamine, koristamine, ruumides liikumine, magamine. Asjade kuhjumine võib tekitada tulekahjuohtu, halbasid sanitaaltingimusi, kukkumisohtu jm terviseprobleemide ohtu.[1]

Sümptomid ja signaalid probleemistRedigeeri

Inimesel on kodus palju asju, mida enamus inimesi peaks väärtusetuks:

  • Inimese kodus on nii palju asju, et kõikjale enam ei mahu ligi:
  • voodis ei saa enam magada
  • kööki ei saa kasutada toiduvalmistamiseks
  • lauad, toolid, diivanid on nii täis asju, et neid ei saa istmiseks vms kasutada
  • tualettruum on ebasanitaarne
  • vannis ja pesemisruumis ei saa pesta, kuna seal on asjad ees

Segadust ja mustust on nii palju, et see võib põhjustada haigusi, stressi ja ebamugavust ja seepärast nad:

  • ei luba külalisi, pereliikmeid, sõpru, remondimehi tubadesse
  • neil on raskuseid laenatud esemete tagastamisega
  • hoiavad aknad kaetult, et keegi ei saaks sisse piiluda
  • tülitsevad tihti oma pereliikmetega prügi teemadel
  • riskivad tulekahjude, kukkumiste, nakkushaiguste ja väljatõstmisega
  • tunnevad stressi või ärevust seoses prügiga.

Obsessiiv-kompulsiivne isiksushäireRedigeeri

Kogumiskirge, kus inimene kogub asju, mida ta ei kasuta, on aastaid tagasi peetud üheks sümptomiks obsessiiv-kompulsiivne isiksushäire (OCD) ja obsessiiv-kompulsiivne häire alaliigina. Obsessiiv-kompulsiivne häire on ärevushäire. Inimesed, kellel on OCD, tunnevad sundmõtteid, et nad peavad midagi korduvalt tegema. Mõnikord on neil eriti suur vajadus puhtuse järgi ja nad võivad, näiteks, päevas mitmeid kordi hambaid pesta. Nüüd loetakse kogumiskirge obsessiiv-kompulsiivseks isiksushäireks, juhul kui:[2]

  • Kogumine toimub, kuna inimesel on hirm mustuse pärast või tal on eelarvamuslikud mõtted
  • Inimesene kogub asju, kuid ei soovi seda teha ning see valmistab talle ebameeldivaid tundeid
  • Inimene ei näita mingit huvi nende asjade vastu, mida ta kogub
  • Inimene kogub spetsiifilisi asju, mille vastu ta tunneb konkreetset kinnisideed[3]

Kogumiskire taga ei ole samasugused neuroloogilised mehhanismid, kui OCD puhul ja seda ei saa mõjutada samade ravimitega, mis mõjuvad serotoniini tasemele. Kogumiskirega inimene teeb seda teadlikult ja ei tunneta seda kui korduvat ja ärevusstekitavat tegevust nagu OCD patsiendid. Kuigi statistika järgi on 18% kuni 40% OCD patsiente on kogumiskirega, siis ainult 5% kogumiskirega inimesi omavad ka OCD sümptomeid. Teises uuringus vaadeldi 217 kogumiskirega patsienti ja neist 18% diagnoosite OCD kuid 36 protsendil diagnoositi tugev depressioon. Kuid on ka suured erinevused ja probleemid nii kogumiskire kui OCD diagnoosimisel, mida uuringutes kasutatakse.[3] Kuid on mitmed sarnased tunnused impulsihäirega, eriti kui kogumiskirg on seotud vajadusega pidevalt asju osta ja omanikukirega.[4]

Raamatute kogumineRedigeeri

Raamatute suuremahuline kogumine ehk bibliomaania on patoloogiline, kui selle tulemusel on kannatavad inimese sotsiaalsed suhted või tervis. Raamatutega on seotud mitmeid psühhikahäired nagu bibliokleptomaania, kus inimene kogub raamatuid, millel pole tema jaoks suurt sisemist väärtust, nagu tavaliselt raamatute kogujad tunnevad ega otsest kasu. Nad ostavad sama raamatu samu koopiaid ja raamatuid koguneb nii palju, et neid enam ei jõua nautida. Ameerika ajaloo tuntuim bibliokleptomaniakk oli Stephen Blumberg, kes ei arvanud, et ta teeks midagi valesti. "Blumberg was trying to save a forgotten world from a system (the libraries) that neglected it."[5] Another was Gustav Hasford. (See Gustav Hasford#Library books theft charges.[6])

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Tolin D.F.; Frost R.O.; Steketee G. (2007). "An open trial of cognitive-behavioral therapy for compulsive hoarding". Behaviour Research and Therapy 45 (7): 1461–1470. PMC 1950337. PMID 17306221. doi:10.1016/j.brat.2007.01.001. 
  2. "Obsessive Compulsive Disorder". psychiatry.org. American Psychiatric Association. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2014. Vaadatud 11.12.2014. 
  3. 3,0 3,1 Mataix-Cols David; Frost Randy O.; Pertusa Albert; Clark Lee Ann; Saxena Sanjaya; Leckman James F.; Stein Dan J.; Mastunaga Hisato et al. (2010). "Hoarding Disorder: A New Diagnosis for DSM-V?". Depression and Anxiety 27 (6): 556–572. PMID 20336805. doi:10.1002/da.20693. 
  4. "Relationships among compulsive hoarding, trauma and attention-deficit/hyperactivity disorder". Behaviour Research and Therapy 43 (2): 269–76. 2005. PMID 15629755. doi:10.1016/j.brat.2004.02.002. 
  5. Weiss, Philip (jaanuar 1994). "The Book Thief". Harper's Magazine 288 (1724): 37. 
  6. "Book theft articles". GustavHasford.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 22.01.2011. Vaadatud 1.02.2017. 

VälislingidRedigeeri