Bibliomaania
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2020) |
Bibliomaania on obsessiiv-kompulsiivse häire sümptom, mis väljendub selles, et inimesel on vajadus koguda endale raamatuid koguses, mis häirib tema suhteid teiste inimestega ja võib kahjustada tema enda tervist.
Bibliomaaniat ei tohi segamini ajada bibliofiiliaga, kui inimene lihtsalt armastab raamatuid, kuid see ei ole haiglaslik kogumiskirg.
Bibliomaania puhul kogub inimene raamatuid, millel pole väärtust ei kollektsionäärile ega suurt sisemist väärtust tavalisele raamatute kogujale. Näiteks võib bibliomaan osta endale sama raamatu sama väljaande mitu eksemplari. Tema raamatute kogu kuhjub nii suureks, et neid pole võimalik nautida ja kasutada ja nende kogus võib hakata segama ruumis liikumist.
Selle termini võttis kasutusele Manchesteri kuningliku haigla arst John Ferriar (1761–1815) 1809. aastal luuletuses, mille ta pühendas oma bibliomaanist sõbrale Richard Heberile (1773–1833). XIX sajandi alguses kasutati mõistet "bibliomaania" populaarses diskursuses (näiteks perioodilistes esseedes ja luuletustes) obsessiivsete raamatukogujate kirjeldamiseks.
Aastal 1809 avaldas reverend Thomas Frognall Dibdin teose "Bibliomania; or Book Madness" ('Bibliomaania ehk raamatuhullus'), mida kirjanduskriitik Philip Connell kirjeldas kui "veidrate dialoogide sarja omamoodi dramatiseeritud pilkepatoloogiaga, ilmekalt illustreeritud ja ulatuslike joonealuste märkustega täiendatud bibliograafia raamatute kogumise ajaloost." Sümptomite hulka kuulusid "kinnisidee saada töötlemata eksemplare, või selliseid, kus on peenest paberist või vellumist (naturaalne nahk, millele kirjutatakse) lehed, ainulaadsed eksemplarid, esimesed väljaanded, toimetusvigadega raamatud, illustreeritud eksemplarid, raamatuga seotud inimestele kuulunud eksemplarid ning ärakeelatud teosed".