Bibliomaania
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Bibliomaania on obsessiiv-kompulsiivse häire sümptom, mis väljendub vajaduses koguda raamatuid koguses, mis häirib suhteid teiste inimestega ja võib kahjustada tema tervist.
Bibliomaaniat ei tohi segamini ajada bibliofiiliaga, mille korral inimene lihtsalt armastab raamatuid, aga see ei ole haiglaslik kogumiskirg.
Bibliomaan kogub raamatuid, millel pole väärtust kollektsionäärile ega ka tavalisele raamatute kogujale. Näiteks võib bibliomaan osta endale sama raamatu sama väljaande mitu eksemplari. Tema raamatute kogu kuhjub nii suureks, et neid pole võimalik nautida ega kasutada ning nende kogus võib hakata segama ruumis liikumist.
Termini "bibliomaan" võttis kasutusele Manchesteri kuningliku haigla arst John Ferriar (1761–1815) 1809. aastal luuletuses, mille ta pühendas oma bibliomaanist sõbrale Richard Heberile (1773–1833). XIX sajandi alguses kasutati terminit "bibliomaania" populaarses diskursuses (näiteks perioodikaväljaannetes ilmunud esseedes ja luuletustes), tähistades sellega obsessiivseid raamatukogujaid.
Aastal 1809 avaldas reverend Thomas Frognall Dibdin teose "Bibliomania; or Book Madness" ('Bibliomaania ehk raamatuhullus'), mis on kirjanduskriitiku Philip Connelli sõnul "veidrate dialoogide sari omamoodi dramatiseeritud pilkepatoloogiaga, ilmekalt illustreeritud ja ulatuslike joonealuste märkustega täiendatud bibliograafia raamatute kogumise ajaloost." Selle teose järgi kuuluvad sümptomite hulka kinnisidee saada töötlemata või selliseid eksemplare, kus on peenest paberist või vellumist (naturaalsest nahast) lehed, ainulaadseid eksemplare, esimesi väljaandeid, toimetusvigadega raamatuid, illustreeritud eksemplare, raamatuga seotud inimestele kuulunud eksemplare ning ärakeelatud teoseid.