Püsikulu ehk püsivkulu (ingl.k. fixed cost, ka opex) on ettevõtte kulu, mis ei ole ettevõtte toodangu mahuga (toodangumahust sõltuvad muutuvkulud) otseses seoses.

Püsivkulude määr on ühesugune olenemata sellest, millise intensiivsusega tegevused toimuvad. Püsivkulude suurus jääb muutumatuks ka siis, kui tegevusi üldse ei toimu. Püsivkulud on masinate ja seadmete ning infrastruktuuri rajatiste soetamiseks või teenuse osutamiseks tehtud kulud, mis ei muutu koos teenuste hulga muutumisega vaadeldaval perioodil. Püsivkulude määr ei sõltu sellest, kas nõudlus on olemas või mitte, need esinevad mistahes nõudluse puhul.[1]

Ettevõttes on püsivkuludeks hoonete ja seadmete amortisatsioon, juhtkonna palgakulu, kütmiskulu jms kulud. Seadet on vaja juba ühe toote tootmiseks, aga sama seadmega saab toota ka 1000 toodet. Seega, mida rohkem toodetakse, seda väiksemad on püsikulud ühe toote kohta. Kui ostetakse uus seade või ehitatakse uus hoone, muutub püsivkulude tase. Püsivkulud on muutumatu tasemega ainult teatud kindlal ajavahemikul. Püsivkuludel on vahel ka omadus lühiperioodil näida muutuvkuludena. Hanke- ja ostutegevuses on püsivkuludeks tööjõukulud, kontorikulud, majanduskulud, ametisõidukite kulud, arvuti- ja sidekulud jms.[1]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 Hanke- ja ostujuhtimine. Seilecs. 2023. ISBN 9789916985205.