Ostwaldi värvisüsteem

Ostwaldi värvisüsteem (saksa keeles Ostwaldsche Doppelkegel) on kolmel värvikarakteristikul – värvitoonil, valgesisaldusel ja mustasisaldusel – põhinev kolmemõõtmeline värvisüsteem, mille lõi keemiaprofessor Wilhelm Friedrich Ostwald.

Ostwaldi kaksikkoonusekujuline värvikeha
Ostwaldi värvisüsteemi kujutav ringlehvikukujuline mudel

Värvide uurimisele ja süstematiseerimisele pühendus Ostwald 1914. aastal, värviringi ja kaksikkoonusja värvikeha teooria avaldas ta 1916. aastal ning esimene värviatlas ilmus 1917. aastal[1].

Ülesehitus muuda

Ostwald hülgas Hermann Helmholtzi poolt kasutusele võetud värvikarakteristikud ja võttis värvisüsteemi kolmeks dimensiooniks Ewald Heringi seisukohtadele tuginedes värvitooni (Farbton), valgesisalduse (Weissgehalt) ja mustasisalduse ehk mustasuse (Schwarzgehalt). Ideaalvalgeks oli tal puhas matt barüütvalge (baariumsulfaat), ideaalmustaks absoluutselt must keha. Hallskaala koosnes kaheksast astmest ja tugines Weberi-Fechneri seadusele.[2]

Värvitoon Ostwaldi värvisüsteemis muuda

Värvitooni ideaalväärtusteks Ostwaldil olid täisvärvid, mis definitsiooni kohaselt ei tohtinud sisaldada valget ega musta. Värvitoonid olid paigutatud 24-toonilisele värviringile. Toonid oli seatud vastavalt Heringi algvärvidele kahele ristuvale teljele: kollase-sinise ja punase-rohelise teljele. Teiste vastandvärvide paarid määratles ta segamise teel, lähtudes komplementaarvärvuste definitsioonist, mis määratleb need omavahel neutraalhalli andvate värvidena.

Värviringil on kindlaks määratud kaheksa põhivärvi (tähistus 2R), millest iga kummalegi poole jääb üks vahetoon (1R ja 3R, kokku 24 tooni). Põhivärvid on

Komplementaarvärvuste paarid on Ostwaldil

  • Gelb - Ublau
  • Kress - Eisblau
  • Rot - Seegrün
  • Veil - Laubgrün

Viited muuda

Välislingid muuda