Osooniauk
Osooniauk on osoonikihi osa, milles osooni kontsentratsioon on vähenenud.
Tavaliselt mõeldakse osooniaugu all Antarktika kohal püsivalt paiknevat hõredamat osoonikihi osa, kuid osoonikihi hõrenemist on täheldatud ka Arktika, Euroopa ning Põhja-Ameerika kohal.
Osooniaugu tekkimises on põhiliselt süüdistatud inimeste poolt õhku paisatavaid freoone. Freoon on tugev katalüsaator, mis lõhustab kolmest hapniku aatomist koosneva osooni molekuli hapnikuks ja vabaks radikaaliks.
Osooniaugu tekkimist kirjeldavad Chapmani võrrandid. Osooni tekib ja kaob stratosfääris pidevalt, kuid looduses toimub see reeglina ultraviolettkiirte, mitte freoonide toimel.
Osooniauk Antarktika kohal on tegelikult täiesti loomulik nähtus. Osoon tekib põhiliselt ekvaatori kohal olevas stratosfääris, seal on osooni teke intensiivsem kui selle lagunemine. Ekvaatorilt liigub osoonirikas õhk pooluste suunas, kus vastupidi on ülekaalus osooni molekule lõhkuvad protsessid. Osooni tungimist Antarktikasse takistavad aga ümber tolle maailmajao püsivalt puhuvad läänetuuled, mille põhjustajaks on Coriolisi efekt.
Osooniauk Antarktika kohal avastati 1970. aastate alguses. 1986 avastati osoonikihi hõrenemine ka põhjapoolkeral Arktikas; see pani rikkad tööstusriigid tegutsema. 1985. aastal allkirjastati Osoonikihi kaitsmise Viini konventsioon ja 1987. aastal sõlmiti Montréali protokoll.
Osoonikihi hõrenemine on üks vähestest globaalprobleemidest, millega võitlemisel on saavutatud teatavat edu. Ei ole siiski selge, kas osoonikihi mõningane taastumine on tingitud looduslikest rütmidest või vähenenud freoonide kasutamisest.
Teadaolevalt oli osooniauk kõige suurem 2000. aastal, kui see laius enam kui 29,9 miljonil ruutkilomeetril.[1]
Rahvusvahelised lepped osoonikihi kaitseks
muudaVaata ka
muuda
Viited
muuda- ↑ "Antarktika osooniauk oli tänavu üks ajaloo suuremaid" ERR Novaator, 21. oktoober 2020