Oleksi Arestovõtš
Oleksi Mõkolajovõtš Arestovõtš (ukraina keeles Олексій Миколайович Арестович; sündinud 3. augustil 1975 Dedophlistskaros Gruusia NSV-s) on Ukraina sõjandusekspert, sõjaväelane (luureohvitser) ja näitleja.
.jpg)
Oleksi Arestovõtš oli aastatel 2020–2022 Ukraina kolmepoolse kontaktrühma Ukraina delegatsiooni nõunik.[1] Detsembris 2020 asus tööle Ukraina Presidendi Kantseleis mittekoosseisulise nõunikuna.[2][3] Lahkus ametist jaanuaris 2023.
Pärast 24. veebruaril 2022 alanud Venemaa sõjalist sissetungi Ukrainasse sai Arestovõtšist Ukraina Presidendi Kantselei sõjateemal esinev esikommentaator.[4]
Perekond muuda
Oleksi Arestovõtš sündis Gruusias sõjaväelase perekonnas. Isa oli Valgevene poolakas. Hiljem kolis perekond Ukrainasse.[5]
Haridustee muuda
Arestovõtš astus 1992. aastal Kiievi Tarass Ševtšenko nimelise Rahvusülikooli bioloogiateaduskonda, kuid aasta hiljem jättis ülikooli pooleli. 1998. aastal lõpetas ta Maavägede Odessa Instituudi sõjaväetõlgi kvalifikatsiooniga.[4]
Hiljem on Arestovõtš tudeerinud teoloogiat Kiievis asuvas Püha Aquino Thomase Religiooniteaduse Instituudis.[6]
Sõjaväekarjäär muuda
Aastatel 1994–2005 töötas Arestovõtš Ukraina Kaitseministeeriumi Luure Peavalitsuses ja strateegiliste uuringute departemangus. Ta lahkus sõjaväeteenistusest 2005. aastal reservmajori auastmes.[5]
2018. aastal Arestovõtš naasis aastaks sõjaväeteenistusse: ta võitles 72. üksiku mehhaniseeritud brigaadi luureohvitserina Donbassi sõjas Ühendjõudude operatsiooni tsoonis.[5]
Aprillis 2022 anti Oleksi Arestovõtšile alampolkovniku auaste.[4]
Näitlejakarjäär muuda
1993. aastal hakkas Arestovõtš mängima Kiievi teatristuudios «Чёрный квадрат» (’must ruut’).
Esimese filmirolli sai ta 2005. aastal. Kokku on ta mänginud 17 mängufilmis, põhiliselt kõrvalosades. Viimati (2012. aastal) mängis ta Ukraina komöödias "Не Бійся Я Поруч" (’ära karda, ma olen kõrval’). Selles filmis oli tal kaksikroll: filmi peategelane Igor Smõrnov ja Ljusja Zaitseva.
Poliitilised ambitsioonid muuda
Oleksi Arestovõtš teatas augustis 2022 Dmõtro Gordonile antud intervjuus enda valmisolekust kandideerida Ukraina presidendiks juba järgmistel presidendivalimistel (2024. aastal) – seda siiski juhul, kui Volodõmõr Zelenskõi ei kandideeri teiseks ametiajaks. Kui Zelenskõi ikkagi kandideerib 2024. aastal, siis Arestovõtš kandideerib 2029. aastal.[4]
Tsitaat muuda
- 28. detsembril 2022 vastates ajakirjaniku küsimusele, kas sõjategevus Ukrainas võib eskaleeruda muudesse Euroopa riikidesse:
"Situatsioon piirkonnas ei lähe pinevamaks. Vähemasti on selle tõenäosus väga väike. Ja seda põhjusel, et Venemaa on täna riik, mis ei suuda vallutada Bahmutit ja Soledari, kaht rajoonikeskust. Mis eskaleerimisest saab üldse juttu olla. Kolme kuu jooksul olles koondanud kõik jõupingutused ja võimalikud tehnoloogiad, sealhulgas absoluutselt inimvaenulikud, näiteks surmaminejate vangide [зеки-смертники] kasutamine, ei suuda Vene väed hõivata kahte rajoonikeskust. No millest me üldse räägime. Eesti sõjavägi võib täna oma kümne tuhande mehega rahulikult vastupanu kohtamata Moskvani jõuda, sest ma kahtlustan, et kõik Vene jõud on koondunud siia [Ukrainasse]".[7]
Viited muuda
- ↑ Арестович был назначен советником в украинской делегации ТКГ. 24tv.ua, 28. oktoober 2020
- ↑ Єрмак призначив Арестовича своїм позаштатним радником з питань стратегічних комунікацій у сфері оборони. web.archive.org, 1. oktoober 2020
- ↑ "Хитрая" должность: Подоляк рассказал, чем Арестович занимается в Офисе президента. tsn.ua, 20. august 2022
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Арестович Алексей. ДОСЬЕ. rudenko.kiev.ua, 13. august 2022
- ↑ 5,0 5,1 5,2 У «главного психотерапевта Украины» и нового врага официального Минска – белорусские корни. udf.name, 18. märts 2022
- ↑ Алексей Арестович – биография. tsn.ua, 7. märts 2022
- ↑ Арестович: Прогноз на 2023 год.. youtube.com, 29. detsember 2022. Ajakood 46:45
Välislingid muuda
Oleksi Arestovõtš – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis- Lõik mängufilmist "Не Бійся Я Поруч". Ljussenka tegelaskuju Oleksi Arestovõtši kehastuses. YouTube, 4. aprill 2015
