Ava peamenüü

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Oksükodoon
Süstemaatiline (IUPAC) nimi
(5R,9R,13S,14S)-4,5α-epoxy-14-hydroxy-3-methoxy-17-methylmorphinan-6-one
Identifitseerimine
CAS-i number 76-42-6
ATC-kood N02AA05
PubChem 5284603
DrugBank DB00497
Keemiline info
Keemiline valem C21H25N1O4
Molaarmass 315,364 g/mol

Oksükodoon on poolsünteetiline opioid, mida algselt valmistati maguna perekonna (magunaliste sgk) taimeliikidest eraldatud alkaloidist tebaiinist. Oksükodoon on mitmete valuvaigistavate ravimipreparaatide toimeaine.

Hiljem muutis Knoll, tollane suurim kodeiini tootja Saksamaal, sünteesiradu ja ainet hakati valmistama kodeiinist.

Kaasajal on oksükodooni sisaldavad ravimpreparaadid kasutuses terminaalses faasis vähihaigete valuravis[1] (elulõpuravis).

Ravimiturul on hulgaliselt ravimipreparaate, mis lisaks oksükodoonile sisaldavad mitmeid teisi toimeaineid.[2]

Eestis on oksükodoon kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja ainerühmade II nimekirja. [3]

Nimed ja tähisedRedigeeri

  • Ameerikas on "OxyContin" põhjustanud mitmeid ravimi väärkasutusjuhtumeid. [4]

Eukodali väljastati apteegist 0,005-, 0,01-, 0,02- ja 0,1-grammistes ampullides ning 0,005-grammistes tablettides. Eukodali tootmine lõpetati 1990. aastal.

Eukodal on sünteesnarkootikum, mis tarvitamisel tekitab ülimalt kiiresti eufooriat, mis kirjelduste kohaselt oli võimsam kui heroiini eufooria. Tol ajal oli Eukodal äärmiselt populaarne ja tarvitajate laine nii võimas (pärast kahte-kolme nädalat reeglipärast manustamist jäävad vastuvõtlikud inimesed Eukodalist füüsilisse sõltuvusse), et kohati räägiti eukodalismist.

Kirjanik Klaus Mann nimetas tarbitud Eukodali Euka-tablettideks.

AjaloolistRedigeeri

Oksükodooni valmistasid 1916. aastal tebaiinist Martin Freund (1863–1920) ja Edmund Speyer (1878–1942) Johann Wolfgang Goethe Ülikoolis (Frankfurdis Maini ääres)[5][6][7]. Aasta hiljem tõi selle Merck Darmstadtis turule Eukodali nime all.[8]

Eukodal Hitleri "ravis"Redigeeri

Füüreri valu vaigistamiseks manustati talle Optalidoni, Dolantini, Eukodali, Scophedali.(Neumann ja Eberle, 83:2013) [9]

Adolf Hitler ("Patsient A") hakkas ainet saama ihuarsti Theodor Morelli kartoteegi kaardi märgete kohaselt 1943. aasta teises kvartalis. (Ohler, 141:2017) Hitlerile manustas Morell ainet süstevormis nahaaluselt lihasesse ja hiljem veeni.(Neumann ja Eberle, 92:2013) [10]

1944. aasta juulis, pärast Claus von Stauffenbergi ebaõnnestunud Hitleri atentaati, sai füürer kokaiiniga samaaegselt ka Eukodali, mille annust suurendati 0,2 grammile. Seda manustati iga kahe päeva tagant.(Ohler, 164:2017)

1944. aastal muutusid Hitleri maokrambid väljakannatamatuks. 8. novembril kolis ta Hundikoopa füüreritsooni ja sai sissekolimise puhul Morellilt veenisiseselt hiigelannuse Eukodali.(Ohler, 176:2017)[11]

Eukodali mõju lahtudes algasid Hitleril lihasvärinad - tema käsi värises, võnkus ja liikus - paljud arvasid, et ta teeb seda ise.(Ohler, 179:2017)

Mitmed tolleaegsed uurimisravimid koosnesid erineva koostismääraga Eukodalist, kokaiinist, pervitiinist, Dicodidist (poolsünteetiline morfiini derivaat).

ViitedRedigeeri

  1. Walter Sneader, Drug Discovery: A History, lk 119, 2005, Google' raamatu veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles
  2. Eesti Ravimiregister, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017)
  3. NARKOOTILISTE JA PSÜHHOTROOPSETE AINETE JA AINERÜHMADE NIMEKIRJAD, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017)
  4. Ameet Sarpatwari, Michael S. Sinha, Aaron S. Kesselheim, The Opioid Epidemic: Fixing a Broken Pharmaceutical Market, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles
  5. M. Freund, E. Speyer: Über die Umwandlung von Thebain in Oxycodeinon und dessen Derivate. In: Journal für Praktische Chemie. Band 94, Nummer 1, 1917, S. 135–178. doi:10.1002/prac.19160940112
  6. V. V. Acharya, M. Richardson jt: to Fail. Princeton University Press, 2011, ISBN 978-0-691-15078-9, S. 165
  7. W. Sneader: Drug discovery: a history. Wiley, 2005, ISBN 0-471-89980-1, S. 119.
  8. E. Menninger, C. Bachem: Eukodal-Vergiftung, chronische. (Eukodalismus.) In: Sammlung von Vergiftungsfällen 3, 1932, S. 173–174. doi:10.1007/BF02455131.
  9. Łukasz Kamieński, Shooting Up: A Short History of Drugs and War, lk 109, 2016, Oxford University Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles
  10. David Irving, The Secret Diaries of Hitlers Doctor, (1983), veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles
  11. Lillian B. Boettcher, BA, Phillip A. Bonney, BS, Adam D. Smitherman, MD jt, Hitler’s parkinsonism, Neurosurg Focus 39 (1):E8, 2015, veebiversioon (vaadatud 26. septembril 2017) inglise keeles

VälislingidRedigeeri