Nurmuiža vasallilinnus

Nurmuiža vasallilinnus (saksa Nurmhusen, ladina Normis, eesti ja liivi Nurme) oli Liivi ordu maadel asunud kindlustatud mõisahoone, mis tänapäeval asub Lätis Talsi piirkonnas (Talsu novads) Lauciene vallas (Laucienes pagasts) Lauciene asula idaservas, 10 km kaugusel Talsist idas, Talsi-Sloka (Jurmala) maantee P128 ääres.

Lauciene valla vapp

Nimekujud

Tänapäevase vallakeskuse Lauciene nime enne teist maailmasõda ei tuntud, siis oli asula nimi Nurmuiža ja kohalike jaoks lihtsalt Nurme. Mõisa lähedal olevatest allikatest alguse saav ja Engure järve (Angern) suubuv Nurmuiža oja kandis enne saksa keeles Spilve nime.

• 1387 – villa Normesen,
• 1429, 1488 – Normesen,
• 1561 – Hof tho Nurmiss,
• 1566 – hoff nurmis, Hof Normesz,
• 1569 – Hoff zu Normisz,
• 1598 – steinerne gebewe zue Normissen,
• 1667 – Nurmhusen,
• 1702 – Nurmes,
• 1704 – Normus,
• 1753 – Nurmhusen

Asukoht ja paiknemine

Linnus asetseb 90–100 m absoluutkõrgusega voorelaadse pinnamoodustise idaserva künkal u 80 m üle merepinna. Linnus paikneb selle künka kaguservas, mis madaldub üle 10 meetri ida poolt läbivoolava Nurmuiža oja veskipaistiikide suunas. Seal lähedal on mitmeid allikaid, millest saab alguse Nurmuiža oja, mis Engure laguunijärve ja Liivi lahe poole edasi voolates kannab mitmeid nimesid (Pļavupe, Jādekša, Dzedrupe). Lähim veskitiik jääb 120 m mõisahäärberist kirdesse.

Nurmuiža (Nurme) vasallilinnus, vaade lõunaedelast. Edela poole väljaulatuva tiiva kohal oli XIX sajandil torn, mis arhitekt Bockslaffi peahoone ajaloolist väljanägemist taastada püüdva projekti järgi maha lõhuti

Ajalugu

Baltisaksa ajaloolaste teateil on läheduses asunud ka vana liivlaste linnamägi Milsukalns (Riesenberg). Seda on peetud samas ka rootslaste kantsiks.

1290. aasta 9. mail Riias koostatud üriku järgi loovutas Kuramaa piiskop Edmund von Werth ordumeister Haltile Embute piiskopilinnuse ja lisaks 2/3 oma Kuramaal asuvate lauamõisate sissetulekutest selle linnuse ülalpidamiseks oma äraolekuajal. Lisaks, kuna ordu pidi linnust edasi ehitama ja tugevdama, sai viimane tagatiseks ka 90 haakenit piiskopi maad Nurmuižas (Nurmhusen, Normes). Werth ise viibis veel aasta Kuramaal, asutas Piltenes toomkapiitli ja lahkus siis jäädavalt Liivimaalt Saksa ordule kuuluvasse Alden Bieseni linnuskloostrisse, kus ta ka 1292. aasta detsembris suri. On küll ka võimalus, et baltisaksa ajaloouurijad on siin kaks kohta omavahel segi ajanud, sest veel vähemalt XIII sajandil oli suurem Nurme nimeline küla ka kusagil Venta jõe alamjooksul (28. detsember 1230 Normis), selle mõlemal kaldal (4. aprill 1253 Norme ab utraque parte fluvii Windae...), Nurmuižast ligi 70 km läänes. Kindlalt on hilisemat Nurmuižat dokumentides esmamainitud siiski 1380. aastatel.

1384. aastat pakub linnuse asutamise ajaks baltisaksa ajaloolane Johann Gottfried Arndt, kelle määrangutes aga ei saa küll alati kindel olla. Võimalik, et siis asutati sinna näiteks Nurme mõis, kui majandusüksus. Hilisemal ajal on Nurmest (Nurmuižast) rääkides kindlustust-mõisat defineeritud just pigem majandusliku tugipunktina sealses põllumajanduspiirkonnas, mitte kui sõjalis-strateegilist üksust.

Firckside rüütlivapp. Perekond oli algselt Taani kuninga vasall (Ferckis, Virkes) Virumaal ja jõudis sealt hiljem Kuramaale

1387 läänistas ordumeister Robin von Eltz Talsi piirkonnas Nurme maadest 4 haakenit maad rüütel Herman Rummelile.

1429 läänistas ordumeister Siegfried Lander von Spanheim 2 haakenit maad Nurmes Albert Torkamile.

1488 andis kuulus meister Wolter von Plettenberg Nurmes orduvasall Hermann Dumpienile kasutada heinamaa.

Mõis ise kuulus Liivi sõjani Kandava foogtide valitsemise alla. 1561 andis Liivi ordu viimane meister ja tulevane esimene Kuramaa hertsog Gotthard Kettler Nurme mõisa varasemate teenete eest oma marssalile ja endisele ordurüütlile Kristofer Herdele.

1566, 18. jaanuaril müüs Herde mõisa Okte (Okten) ja Škede (Scheden) mõisate omanikule Jürgen III Marcusson von Fircksile (Georg von Fircks), kes oli orduajal Kuldiga hauptmann ja hiljem esimese Kuramaa hertsogi Kettleri nõunik. Firckside kätte jäi valdus kuni Läti Vabariigi algusaegadeni 1920. aastal.

Nurmuiža (Nurme). Vaade kunagisele vasallilinnusekompleksile lääneloodest

1594 ehitasid Fircksid 800 m vasallilinnusest lääne poole sihvaka torniga Nurme luteri kiriku, kuhu maeti nii mõisnik Georg, kui ka üks tema abikaasa Anna (Georgil oli kokku 3 naist – Elisabeth ja 2 Annat).

1598. aasta testamendis on juttu uuest kivist müüridega lossist ja mõisamajandist, mille ehitus olevat läinud omanikele kalliks maksma. Jürgen Georg ise suri 1600. aastal. Mõisavalduse enda suurus oli 4 haakenit ja aastatulu sealt 6400 albrechti taalrit.

1697 peeti lossis kohut kohaliku talupoja Simon Svikise üle, keda süüdistati nõidumises ja kes saadeti tuleriidale. Kohalikud elanikud aeti lossi juurde kokku hukkamist vaatama

XVII sajandil ehitati vasallilinnust ümber, suuremad tööd toimusid 1699 parun Karl von Fircksi (1667–1747) valitsusajal. Fircksid olid võimas dünastia, hertsog Jacobi ajal oli üks neist Prantsuse kuninga õukonnas ka Kuramaa saadikuks. Siis olevat püstitatud alles suur põllumajandushoonete blokk linnusest ida poole. Arvatakse, et siis ehitati ka väravatorn.

1827, markii Paulucci albumis on pilt ka Nurme mõisast, millele on vaade ida suunast üle veskitiigi. On näha vana tüüpi katusega väravatorn mõisahäärberi ees ja mõisa kagutiival olevat madalat katust, mis võib ka tähendada seda, et tiib oli tollal palju kitsam ja siseõu laiem.

1830. aastate lõpus ehitati lossi veelkord ümber. Peahoone edelanurka, väljaulatuva hoonetiiva otsa peale püstitati mitmekorruseline dekoratiivne torn. 1880. aastatel tehti veelkord ümberehitusi.

1905. aasta mässusündmustest ja põletamisest jäi Nurme puutumata, kuna mõisnik Ernst Heinrich Otto von Fircks oli ümbruskonna talumeeste seas lugupeetud mees, sest ehitas kohalikele lastele Nurmuižasse kihelkonnakooli.

1909–1912 tehti lossis uuesti põhjalikke renoveerimisi ja ümberehitusi arhitekt Wilhelm Bokslaffi projekti järgi, kes püüdis taastada lossi algsemat ajaloolist ilmet. Edelanurga torn lõhuti uuesti maha.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli peahoones Läti NSV Laidze kolhoosi kontor. 1949 mõõdistas mõisa peahoonet arhitekt A. Holzmanis.

1986 kavatseti mõisa peahoonet remontida ja restaureerida, kuid ilma arhitektuuriliste uuringute ja väravatorni restaureerimisprojektita tööd ei alanud. Samal ja 1991 aastal mõõtsid ja uurisid hoonet A. Zelmalis ja I. Dirveiks. Koostati ka ajalooline õiend.

1993 sai Nurme uuesti enda valdusse õigusjärgne omanik Valentin Ozols.

1999 uurisid hoonet arheoloogid A. Caune ja I. Ose, kuid kuna hoone oli nii väljast- kui ka seestpoolt üleni krohvitud, siis keskaegset müüritist tuvastada ei õnnestunud.

2004. aastal müüdi kogu mõisakompleks pankur Oļegs Fiļsile ja tema firmale SIA "Nurmuižas pils", mis asus kogu mõisakompleksi renoveerima. Arhitekt-restauraator Ēriks Cērpiņš alustas 2005. aastal kokku 30 objekti taastamisega, mille esimene etapp kestis 3 aastat. Tänaseks on remonditud või taastatud suurem osa majandushoonetest: aedniku maja, sepikoda, vana väravatorn, ratsahobuste ja tööhobuste tallid, üks kolmest teenijate ja sulaste majast, lehmalaut, ait, kõrts, kaks tiiki ja kivisild, kasvuhoone ning talveaed. Korrastatud on mõisa parki.

Nurmuiža, vaade mõisa peahoonele lõunakagust juulis 2007. Huvipakkuvad on väikesed laskepilutaolised keldriaknad

Nurme vasallilinnuse puhul on tegemist huvitava olukorraga, kus vasallilinnus ise ehitati välja alles tegelikult peale orduriigi lõppu. Kuigi siin ordu ajal oli mõis ja paljud ordumõisad olid ka rohkemal või vähemal määral kindlustatud, siis nüüdseks neist kindlustustest midagi teada ei ole. Fircksid olid tollal tõenäoliselt olnud ka orduvasallid ja olid viimase ordumeistri Kettleri Poola kuninga vasalliks saades ja viimase poolt kogu Liivimaa asehalduriks ja Kuramaa hertsogiks tõstetuna selle juures omakorda tähtsatel positsioonidel. Olid rasked ja ärevad ajad, käis Liivi sõda, ning kindlustatud eluaset oli vasallile tegelikult hädasti tarvis. Nimelõpp -husen tähendab küll linnust või kindlustatud kivist mõisamaja, kuid see nimetus Nurmhusen ise tuli küll kasutusele alles XVII sajandil.

Ehitus

Enam-vähem tänaseni säilinud mahus meenutab põhiplaan (40,5*26,6 m) Liivi ordu väikseid nelinurkseid maantee-laagerkastelle, milles XVI sajandi lõpuks valmisehitatud kujul olid kõik küljed kahekorruseliste hoonetiibadega kaetud, jättes kastelli keskele kitsa siseõue (4,6*16 m), millesse pääses läbi kirdeküljel asetseva kangialuse. Linnuse peahoone asetseb nurkadega põhiilmakaarte suundades kerge nihkega vastupäeva. Kastellil on 1 m paksused nii välis-, kui ka hoovipoolsed seinad ja selle loodetiiva lõunaosa esimesel korrusel paikneb gooti võlviga väike saalruum mõõtmetega 7,4*8,5 m, mis arvatakse olevat kasutusel olnud kabelina. Linnusest 60 m ida suunas, allamäge veskitiigi poole paikneb umbes samast ajastust pärinev väravatorn, mille olemasolu viitab suletud eeslinnuse alale. Väravatornil on paksud müürid, selle sissesõitu katab ristvõlv ning huvitava ehituselemendina viib kangi alt uks müürisise kivist keerdtrepini, kustkaudu pääseb teisel korrusel asuvasse väravapealsesse kaitsemeeskonna ruumi.

Nurmuiža jõeorg ja veskitiigid piirasid mõisa-ala idast ja kirdest; mingit vallikraavide süsteemi siiski teada ei ole, kuid väike tiik jääb ka peahoone lääneküljele.

Seisukord tänapäeval

XVI sajandi lõpuks Fircksi ajal valminud kindlustatud mõisahoone on küll ümberehitatuna, kuid enam-vähem samas mahus säilinud ka tänapäevani. Ka samast ajastust pärinev väravatorn on püsinud, kui katuse kuju välja arvata, peaaegu muutumatuna.

Kirjandus

• Booklooker Geschichte des Gutes Nurmhusen in Kurland, Valda Kvaskova, Eigenverlag von Wolf Lackschewitz, 1995, brošüür