Novosiltsov (Orjol)

 See artikkel on Orjolist pärit aadlisuguvõsast; põlisaadlisuguvõsa kohta vaata artiklit Novosiltsov (põlisaadlisuguvõsa).

Novosiltsov (saksa keeles Nowossilzow) oli Orjolist pärit aadlisuguvõsa.

Novosiltsovi suguvõsa aadlivapp

Ajalugu

muuda

Novosiltsovid olid pärit Orjolist. Suguvõsaliin algab tagasihoidlikku päritolu Ivan Novosiltsoviga, kellest sai ohvitser.[1] Tema poeg Pjotr Ivanovitš Novosiltsov (1743−1805) sai keisrinna Katariina II 31. detsembril (vkj) 1786 aadlidiplomi ja vapi.[2] Tema järeltulijate hulgas oli mitmeid väljapaistvaid tegelasi.

Novosiltsovid rüütelkonna matriklis

muuda

Kindralmajor Ivan Petrovitš Novosiltsov (1793−1824) immatrikuleeriti 28. märtsil (vkj) 1823 Kuramaa rüütelkonna matriklisse.[3] Tema noorem vend Nikolai Petrovitš Novosiltsov (1789−1856) immatrikuleeriti Eestimaa rüütelkonna matriklisse 15. veebruaril (vkj) 1830.[4]

 
Nikolai Petrovitš Novosiltsov (1789−1856)

Suguvõsa liikmeid

muuda

Viited

muuda
  1. Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Частъ четвертая. Санктпетербургь: 1857, lk 168, allmärkus.
  2. Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 378.
  3. Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 378.
  4. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 300.

Kirjandus

muuda
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 378.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 300 [1].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IX. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1998. Lk 471.
  • Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Частъ четвертая. Санктпетербургь: 1857. Lk 168, allmärkus [2].

Välislingid

muuda