Notula

Notula ehk Firenze bastard, ka cursiva currens on 13.–14. sajandi kerge kursiivikaldega bastardkiri.

Itaalia notula ehk Firenze bastardkiri. Dante "Jumaliku komöödia" käsikirjaline koopia 14. sajandist. Berlin, Cod. Ham. 204, fol. 59v

Saksa notula neli varianti hilisgooti kirjameistri, Stade raekirjutaja Johann vamme Hagheni mustriraamatust 1340. aastal. Staatsbibliothek Berlin, Lat. Fol 384

Nimetusest

Nimetus viitab märkmete tegemisele (itaalia keeles nota 'märge'). Allikati erineb notula määratlus. Nimetus pärineb hiliskeskajast kirjutajate sõnavarast ja on juba sel ajal kasutatud ebajärjekindlalt, tähistades lihtsalt kiiremat käsitsi kirjutatud kirja, kuid mitte tingimata teatud tunnustega kirjamärkide kogumikku.

Kirja kirjeldus eri allikate järgi

Cursiva currens itaalia käsikirjades on kirjeldatud kui mitteformaalsem kirjaviis, mida õpetlased ja õpilased kasutasid oma tarbeks tehtud kirjutistes ja see hakkas ka raamatutes asendama väiksemaid kirju. Sageli oli teksti alguslõik kaunistatud initsiaaliga ja rotundkirjas, edasi jätkus tekst aga kursiivis. 14.–15. sajandi itaalia kursiivkirja iseloomustasid rohked lühendid, üheosaline a, silmustega ülapikendid ja pika s, f ning sõnalõpu m ulatumine baasjoonest allapoole reast välja.

Mõnes allikas samastatakse notula väiksema, kergema ja lihtsustatud variandiga gooti tekstuurist, mida kasutati alates 13. sajandist märkuste ja glosside kirjutamiseks teksti kõrvale ja sisse raamatutes, näiteks väikeseformaadilistes piiblites. Kirja iseloomustas kompaktsus, kiiresti kirjutamisele iseloomulik voolavus ja kerge kursiivikalle (Inglismaal littera gothica glossularis, Prantsusmaal littera gothica notularis või littera notula). 13. sajandi inglise ja prantsuse notula on kirjeldatud kui kiri, mis pole veel selgelt lahus gooti tekstuurist ja on vaid osa gooti kursiivi tunnustega.

Saksakeelses kirjanduses on notula sageli 12. sajandi lõpul tekkinud gooti kursiivkirja sünonüüm, millel keskaja kirjutajad eristavad rohkelt alaliike: Notula acuta, Notula conclavata, Notula fracturarum ja Notula simplex. Kirja tekkimist on seletatud kirjutamisekultuuri kiire laienemisega väljapoole kloostrite skriptooriume, õpetlaste ja õpilastega ülikoolides, ilmalike kirjutajatega linnade kantseleides ja vürstide õukondades, kiire ja rohke kirjutamisevajadusega ja uue kirjutusmaterjali paberi ilmumisega.

Seda kirja iseloomustas rohke peenjoonte kasutamine sidumisel ja ülapikenditel, nii et tekkisid silmused tähtedel b, d, k, l jt, põhikõrguses tähed m, n, u ja i seoti ja need võisid üksteisele järgnedes visuaalselt näida katkematu sakkjoonena, milles üksiktähed ei eristunud. Ka alapikendid, näiteks tähtedel g ja y, olid silmustega, z kirjutatakse reast allapoole ulatuva pikendiga. a kujuneb kahepaunalisest vormist ühepaunaliseks, r esineb mitmel erineval kujul, lühikese s kaared suletakse, nii et täht omandab peaaegu 8 kujulise vormi.

Eestikeelses 2001. aasta Kunstileksikonis on notula nimetatud 14. sajandi itaalia kirjaks ja illustratsioon on itaaliakeelsest tekstist. Ära on mainitud hilisemaks saksa kurrentkirja oletatav kujunemine selle baasil, sama väide esineb ka saksakeelsetes allikates.