Ava peamenüü

Neuroleptikumid on grupp keemilisi ühendeid, mis omavad head ravivat efekti psühhoosile. Tihtipeale võrdsustatakse mõiste neuroleptikum mõistega antipsühhootikum.

Neuroleptikumid on ravimid, mis kõrvaldavad mõtlemishäireid, suruvad maha tajumishäireid, hallutsinatsioone ja sundmõtteid; samal ajal ei teki üldanesteesiat. Mõne neuroleptikumiga (kvetiapiin, klosapiin, olansapiin) kaasneb tugev sedatiivne toime, mõnega mitte (sulpiriid). Nende ravimite toime ühiseks omaduseks on psüühiliste protsesside aktiivsuse pidurdamine, koos sellega aeglustub ka liikumine. Ravi eesmärgiks on nn positiivse sümptomaatika kõrvaldamine. Niinimetatud negatiivset sümtomaatikat vähendav toime on tagasihoidlik, kuid mitte olematu ja ilmneb sõltuvalt konkreetsest isikust, haigusest, ravimist, ravidoosist ja ravi kestusest. Neuroleptikumid jagatakse kaheks üldrühmaks – traditsioonilised ehk konventsionaalsed ehk vanad neuroleptikumid ehk tüüpilised ja uued ehk atüüpilised neuroleptikumid. Mõlemasse rühma kuuluvad ravimid on tegelikult praktikas kasutuses olnud suhteliselt pikka aega.

Neuroleptikumide toime raviannustes manustatuna võib halvendada tähelepanu, vähendada motivatsiooni ning põhjustada võimetust kogeda naudingut.

Pikaaegsest kasutusest on tingitud tardiivdüskineesia (hiline düskineesia) (pöördumatu liikumishäire).[1] Liigutushäired on sagedasemad tüüpiliste neuroleptikumide kasutamisel, atüüpiliste puhul on seevastu sagedasemad metaboolsed kõrvalnähud nagu kaalu suurenemine.

JaotusRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Lambert M, Schimmelmann B, Karow A, Naber D (2003). "Subjective well-being and initial dysphoric reaction under antipsychotic drugs – concepts, measurement and clinical relevance". Pharmacopsychiatry 36 (Suppl 3): S181–90.