Neuroleptikumid

Neuroleptikumid on grupp keemilisi ühendeid, millel on tõhus raviv toime psühhoosile. Tihti kasutatakse sõna "neuroleptikum" sõna "antipsühhootikum" sünonüümina.

Neuroleptikumid on ravimid, mis kõrvaldavad mõtlemishäireid, suruvad maha tajumishäireid, hallutsinatsioone ja sundmõtteid; samal ajal ei teki üldanesteesiat. Mõne neuroleptikumiga (kvetiapiin, klosapiin, olansapiin) kaasneb tugev sedatiivne toime, mõnega mitte (sulpiriid). Nende ravimite toime ühiseks omaduseks on psüühiliste protsesside aktiivsuse pidurdamine, koos sellega aeglustub ka liikumine. Ravi eesmärgiks on nn positiivse sümptomaatika kõrvaldamine. Niinimetatud negatiivset sümptomaatikat vähendav toime on tagasihoidlik, kuid mitte olematu ja ilmneb sõltuvalt konkreetsest isikust, haigusest, ravimist, ravidoosist ja ravi kestusest.

Neuroleptikumid jagatakse kaheks üldrühmaks – traditsioonilised ehk konventsionaalsed ehk vanad neuroleptikumid ehk tüüpilised ja uued ehk atüüpilised neuroleptikumid. Mõlemasse rühma kuuluvad ravimid on tegelikult praktikas kasutuses olnud suhteliselt pikka aega.

Neuroleptikumide toime raviannustes manustatuna võib halvendada tähelepanu, vähendada motivatsiooni ning põhjustada võimetust kogeda naudingut.

Kauaegsest kasutusest on tingitud tardiivdüskineesia (hiline düskineesia) (pöördumatu liikumishäire).[1] Liigutushäired on sagedasemad tüüpiliste neuroleptikumide kasutamisel, atüüpiliste puhul on seevastu sagedasemad metaboolsed kõrvalnähud, näiteks kaalu suurenemine.

JaotusRedigeeri

Keemiliselt on neuroleptikumid väga erinevad:

ViitedRedigeeri

  1. Lambert M, Schimmelmann B, Karow A, Naber D (2003). "Subjective well-being and initial dysphoric reaction under antipsychotic drugs – concepts, measurement and clinical relevance". Pharmacopsychiatry 36 (Suppl 3): S181–90.