Negatiivne tulumaks
Negatiivne tulumaks on fiskaalpoliitiline lahendus, millega saab lahendada maksumaksjate toimetuleku probleemi. Kui riigis on sätestatud minimaalset toimetulekut kindlustav summa, siis võib maksuamet kanda neile, kelle deklareeritud sissetulek on sellest summast väiksem, nimetatud summast puudujääva summa. Kui maksumaksja tulud ületavad seda, siis tasub ta tulumaksu tavapärases korras.
Negatiivne tulumaks on alternatiiv hajutatud sotsiaalhooldus- ja kindlustuse süsteemile, tingimusteta põhisissetuleku, kodanikupalga ja kopteriraha lahendustele.
Ajalugu muuda
Juliet Rhys-Williams (1898–1964), Suurbritannia poliitik, kirjeldas oma töödes negatiivsele tulumaksule sarnast lahendit 1940. aastatel.[1]
Milton Friedman (1912–2006), Ameerika majandusteadlane, sõnastas negatiivse tulumaksu kontseptsiooni 1970. aastatel. 1980. aastatel propageeris ta seda ideed televisiooni saatesarjas "Free to Choose". Ta leidis, et sellise lahendusega saaks asendaks kõiki juba olemasolevaid kulukad ja/või ebaefektiivsed hoolekandeprogrammid.[2]
Richard Nixon (1913–1994), Ameerika Ühendriikide president aastatel 1969–1974, tegi 1971 ettepaneku reformida hoolekandepoliitikat ja juurutada negatiivse tulumaksu lahendus, kuid Kongress ei kinnitanud seda projekti. Selle asemele kehtestati täiendav turvatulusüsteem, mis tagas eakatele ja puudega inimestele garanteeritud sissetuleku.[3]
Rohelise Partei üheks põhilubaduseks Ameerika Ühendriikides 2010. aasta valimiskampaanias oli negatiivset tulumaksu kehtestamine riigis.
Austraalia Piraadipartei üheks programmiliseks lubaduseks oli negatiivset tulumaksu kehtestamine riigis.
Slovakkias oli negatiivse tulumaksu kehtestamine programmiline seisukoht Vabaduse ja Solidaarsuse Parteil.
Iisrael sätestas 2007. aastal negatiivse tulumaksu süsteemi ühe piiratud grupi kodanike suhtes.[4]
Rakendamise eeldused ja võimalused muuda
Negatiivse tulumaksu rakendamine riigi fiskaalsüsteemis pakub radikaalseid võimalusi riigibürokraatia piiramiseks ja halduskulude vähendamiseks. Negatiivse tulumaksu rakendus on kõige efektiivsem, kui kehtib üks ühtne maksumäär ning maksuvaba miinimumi ei kehtestata.
Süsteemi tulemusliku rakendamise eelduseks on, et maksuametil on täielik ülevaade isiku tuludest ja varadest. Need tingimused on täidetud sularahavabas majanduses ja maksusüsteemis, milles maksubaasi on hõlmatud ka inimeste varad.
Selline süsteem kindlustab raskustesse sattunud inimestele toimetulekuvõimaluse ja välistab nende langemise võlaorjusse, säilitades samal ajal stiimuli püüelda suurema sissetuleku saamise poole.
Kui minimaalset toimetuleku kindlustav summa on sama suur kui miinimumpalk ja maksuvaba miinimum, siis lihtsustaks see oluliselt süsteemi haldamist ja sellest tulenevaid kulusid. Kui miinimumpalka ei ole seadusega sätestatud, siis loob see olukorra, kus inimesed võivad võtta vastu ka juhuslikke ja ajutisi tööotsi, mis on lühemad kui kuu aega. Kui negatiivne tulumaks kombineerida palgakontoga (samal põhimõttel, nagu praegu on Eestis rakendatud ettevõtluskontot), siis looks see äärmiselt paindliku tööturu, milles bürokraatia oleks viidud miinimumini.
Viited muuda
- ↑ Mankiw, N. Gregory (2014), Principles of Microeconomics (7th ed.), Cengage Learning, p. 32, ISBN 978-1285165905
- ↑ Friedman, Milton (2002). Capitalism and Freedom: Fortieth Anniversary Edition. University of Chicago Press. pp. 192–194. ISBN 0-226-26421-1.
- ↑ "American President: Richard Milhous Nixon: Domestic Affairs". MillerCenter.org. Rector and Visitors of the University of Virginia. Archived from the original on 2010-04-07. Retrieved 2010-04-28.
- ↑ Zrahiya, Zvi (January 10, 2007). "Knesset approves negative income tax in preliminary reading". Haaretz.com.